1944. aasta detsember tähistas Eesti jaoks ühte järjekordset pöördelist hetke, kui Nõukogude väed vallutasid Teise maailmasõja käigus viimase osa Eesti territooriumist – Ruhnu saare. See sündmus, mis leidis aset 19. detsembril, tähistas Eesti täielikku langemist Nõukogude okupatsiooni alla ja oli osa suuremast traagilisest ajalootrajektoorist, mis hõlmas kõiki Baltimaid.

Ruhnu saare olukord muutus pöördeliseks juba mõned päevad enne Nõukogude vägede saabumist. 15. detsembril lahkusid saarelt viimased Saksa väeosad, suundudes Kuramaale, kus Saksa ja Läti väed jätkasid kaitselahinguid kuni sõja lõpuni 1945. aasta mais. Saksa vägede lahkumisega lõppes saarel üks võõrvõimu periood, mille asendas peagi teine.

Saksa okupatsiooni ajal olid Ruhnu põliselanikud, rootsikeelne elanikkond, sunnitud saarelt lahkuma. Enne lahkumist nõudsid Saksa okupatsioonivõimud, et mahajäänud taludele ja varale määrataks hooldajad. See tõi Ruhnu saarele uusi elanikke Saaremaalt ja Kihnust, kes võtsid ajutiselt üle mahajäänud majapidamised. Kuid segadus jätkus: varsti lahkusid ka mõned äsja Ruhnule saabunud asenduselanikud, liitudes üle mere põgenejate vooluga.

Kui 19. detsembril 1944 Ruhnu saar Nõukogude kontrolli alla langes, algas kiire nõukogude korra kehtestamine. Saarel korjati ära raadiovastuvõtjad, relvad ja paadid, et vältida edasisi põgenemisi ja tagada täielik kontroll. Kohalikud elanikud, kes olid veel alles jäänud, pidid kohanema uute oludega. Ruhnu Valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee moodustamine oli esimene samm saare “nõukoguliku ülesehitustöö” suunas, kuid tegelikkuses jõudis uus kord saarele alles 1945. aastal.

Kuigi Ruhnu langemine tähistas Eesti täielikku allutamist Nõukogude võimule, ei lõppenud vastupanu. Paljud eestlased põgenesid metsadesse, jätkates võitlust metsavendadena. Need mehed ja naised, kes astusid vastu nõukogude repressioonidele, jäid sümboliks vabadusjanu ja vastuhaku vaimust, mis kestis üle järgneva poolsajandi.