Fosforiidikaevandamise teemad on Eestis taas päevakorral, ent selle aruteludest jääb sageli välja kriitilise tähtsusega küsimus: kuidas mõjutab kaevandamine meie joogiveevarusid? Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa tõstab ERR-ile antud intervjuus esile, et veevarud pole lõputud ja kaevandamise mõju veekogudele ning põhjaveele võib olla ulatuslik ja pikaajaline.
Kuigi Eestis sajab rohkem, kui aurustub, ning meie veeressurssi peetakse külluslikuks, on tegelikkus Terasmaa sõnul palju keerulisem. “Kui vaatame globaalset veeressurssi, siis alustame sellest, et magevett on meil üldse ainult paar protsenti kogu veest, millest omakorda veel väike osa on see, mis me kätte saame. On liustikud, väga sügav põhjavesi jne. Ega meil seda vett nii palju polegi, kui võib-olla esmapilgul tundub,” selgitab Terasmaa. Põhjavee varude taastumine on aeglane, võttes aega aastakümneid või isegi sajandeid.
Kaevandamise käigus tekib paratamatult olukord, kus põhjaveekihtide tase alandatakse drastiliselt, et maa-alused tööd oleksid võimalikud. Näiteks Ida-Virumaal on põlevkivi kaevandamise tõttu paljud põhjaveekogumid koguselises mõttes halvas seisundis. Kui sama praktikat rakendatakse fosforiidikaevandamisel, võib tagajärg olla veelgi laastavam.
Lisaks veekoguste vähenemisele on kaevandamise üks suuremaid riske vee kvaliteedi halvenemine. Põlevkivitööstuse negatiivne mõju on hästi dokumenteeritud: veekogudesse on sattunud toitaineid, raskemetalle ja muid saasteaineid, mis kahjustavad nii järvede kui ka jõgede ökosüsteeme. Terasmaa hoiatab, et ka fosforiidikaevandamisel kaasneks risk saasteainete levikuks põhjavette, kuna kaevandamise käigus kiireneb vee liikumine sügavamatesse kihtidesse.
“On teada, et põhjavee taastumise kiirus on tõesti väga aeglane. Nagu ütlesin, aastas imbub sademetest kaheksa protsenti pinnasesse, sealt edasi omakorda kaheksa protsenti on see, mis jõuab sügavamale. Ülejäänu jääb pindmisse maalähedasse kihti, kus on veel aktiivselt osalemine veeringes. See jõuab allikatena maapinnale või liigub kusagilt edasi. Kui me selle ükskord ära rikume, siis see võtab aega, võib-olla aastakümneid, aastasadu, et endisel kujul taastuda või siis see ei taastugi endisel kujul,” rõhutab ta.
Kuigi fosforiit võib tunduda atraktiivse ressursina, paneb küsimus, kumb on olulisem – kas fosforiit või vesi – Terasmaa vastama: “Ausalt öeldes sellist võrdlust isegi ei saa teha, sest veega võrreldes on fosforiit täiesti ebaoluline asi.” Samuti toob ta esile, et fosforiidi kaevandamine looks toitaineid keskkonda juurde, kuigi probleem on juba praegu toitaineülekülluses, mis on meie järved ja rannikumere viinud halba seisundisse.
Professor Terasmaa soovitab enne uue kaevandamistegevuse alustamist keskenduda olemasolevate ressursside paremale kasutamisele. Näiteks võiks fosforväetise vajadust vähendada, toetades ringmajandust ja kogudes toitaineid tagasi keskkonnast. Lisaks tuleks arvestada, et Eestis elavad tulevased põlvkonnad vajavad puhtaid veevarusid, mida me ei tohi lühiajalise majandusliku kasu nimel ohverdada.
