Eile õhtul internetis ekseldes jõudsin surfamise voolus infoni, et eelmisel aastal on meie seast lahkunud kirjanik ja tõlkija Rein Saluri. Minu jaoks oli see Vikipeedias fikseeritud nukker fakt sünge üllatus, kirjutab vabakutseline kirjanik Andre Tamm.

Olin küll aastate käigus vahel harva otsinud mingeidki märke tema tegevuse ja olemise kohta, kuid midagi põhjapanevat ette ei tulnud. Nüüd siis tean, et Eesti kultuur on taas kaotanud ühe oma väärikatest vedajatest. Rein Saluri ei ole minu jaoks lihtsalt üks kirjanik. Kohtusin temaga silmast silma 2002. aasta varakevadel Hiiul tema pisikeses hubases korteris, mil olin koostamas Tallinna Pedagoogikaülikooli bakalaureusetööd pealkirjaga “Küüditamisteema eesti kirjanduses”. Käsitlesin oma töös kokku nelja kirjaniku loomingut ja järjekorras viimasena õnnestuski kohtuda härra Saluriga, et ta vastaks kirjalikult minu töö lisadeks mõeldud trükitud küsitlusankeetidele. Seda elamuslikku, harivat ja inspireerivat kohtumist ma ei unusta. Seetõttu meenutan siinkohal neid helgeid hetki väljavõttega ühest varasemast tekstist ja lisan selle juurde kümmekond aastat tagasi loodud pühendusliku luuletuse. Mõlemad kirjatööd on käesoleva artikli jaoks korrigeeritud. 

*

Olin juba suure tööga maha saanud, kuid projekt nõudis täiuslikku lahendust. Helistasin viimasele oma listis olnud kirjamehele, keda oli kõige raskem leida, kuna tema number puudus telefonikataloogist. Koduse numbri andis mulle hiljutisel kohtumisel kohvikus Jaan Kruusvall, kellele mainisin tulevast koostööpartnerit ja kurtsin tolle raskesti leitavust. Telefonis vastas mulle tugeva hääletämbriga pensionärist Rein Saluri. Kuuldes minu muret, muutus kuidagi liigutatult muhedaks, mis reetis juba ette nõusolekut koostööks.

“Aga kuidas teil õnnestus minu kontaktnumber hankida? Mina siin elan omaette incognito, nagu öeldakse ja eriti maailmaga ei suhtle viimased aastad,” küsis kõlava häälematerjaliga mees läbi avala naeru.

“Teie telefoninumbri andis mulle teie kolleeg Jaan Kruusvall, kellega mõne päeva eest kokku puutusin. Ja tema ütles ka, kus kandis resideerute ja…,” vastasin avameelselt. Selle peale kuulsin telefonitorust naerusegust mõtteavaldust, mis väljendas jällegi heameelt selle üle, et tema vastu huvi tuntakse:

“Ah soo või et kohe nii ütleski jah? Einoh, igatahes väga tore. Tulge aga tulge! Istume, räägime, rüüpame kohvi või teed. Ja teate mis, vajadusel saate mulle Hiiule jõudes helistada. Haigla peauste vahel on seina peal telefoniautomaat, kust saab telefonikaardiga kõllata.”

Esmase kõne lõpus kokkulepitud päeval helistasin tollase moodsa telefonikaardi abil Hiiu haigla uste vahelt ootajale, misjärel jalutasin mööda tuttavat tänavat juhendatud suunas. Jõudsin lubatud ajaks viiekorruselise elumaja ette, kus trepikoja ees seisis paljapäi kirjanikuhärra isiklikult ja ootas mind.

“No tere, tere,” ütles särava naeratusega, minust peajagu pikem, tugeva kehaehitusega, väheldaste hallide juustega härra Saluri. Astus mulle külalislahke olekuga vastu ja surus kätt.

“Leidsite ikka õige maja üles, väga vahva,” ütles rõõmsailmeline mees trepikotta sisenedes ja minu ees oma korruse poole tüürides. Korteris veetis oma pensionipõlve sulemees, kes erialalt kõrgharidusega bioloog. Töötanud ajakirjade toimetustes, olnud pikka aega vabakutseline kirjanik, kelle sulest ilmunud lühiproosat, näidendeid ja lasteraamatuid. Peremees pakkus mulle elutoas istet ja läks ise kööki kohvi ja tee tarvis vett keetma.

“Kas me suhkrut ka tee juurde pruugime, noormees?” hõikas köögis askeldav kirjanik. Laia silmaringiga härra, kes omal ajal algkoolilapsena kogu perega Siberisse asumisele viidud ning kes teadis nälja tähendust. Vastasin jaatavalt mehele, kelle muidu suurtest rõõmsatest silmadest peegeldus vastu kohatine nõutus ajaloo tegelikkuse suhtes. Need huvitavad silmad väljendasid tema hinges jälgi kaotatud kodust ja äravõetud lapsepõlvest. Kui jutualdis võõrustaja ratastel lükataval serveerimislaual suhkrutoosi, lusikate, kohvi- ja teetassiga elutuppa saabus, algas vestlusring. Selle käigus ilmnes, et kirjanikule meeldib omaette elada, kirjatööde ja tõlkimiste kallal päevast-päeva nokitseda.

“Maalehele kirjutan aeg-ajalt mõne artikli. Ilukirjanduse osas loon praegusel ajal peamiselt lastejutte,” kirjeldas loovisiksus oma loomingulisi päevi. Kui jutuga küsitlusankeetideni jõudsime, võttis kirjanik need oma kätte ja kiiktoolis istudes hakkas põlvedele toetatud kõva kirjutusaluse peal vastuseid kirjutama. Vahepeal vaatas ta mõtlikult otse ette, läbi katmata akna looduse poole. Kui kirjutamine lõppes, sain enda kätte korrektselt vormistatud küsitluslehed. Kuid meie vabas vormis jutt jätkus veel. Omamehelikult naerev kirjanik oli siiralt rahul, et üks noor üliõpilane abisaamiseks tema poole pöördunud. Väga meeldiv oli, ent ka viimasele kokkulepitud kohtumisele tuli lõpp. Mul oli aeg hakata liikuma, läbi varakevadise hämaruse kesklinna poole, koos hariva materjaliga mapi vahel. Välisukse juures enne väljumist tundsin uuesti tugevat käepigistust ja energiast pakatav naeratav kirjamees tegi minu tänusõnade peale sirge seljaga ettepoole kooldudes poolkummarduse. Bussijaamas oodates olin enda üle uhke, et õnnestus kohtuda kõigi nelja kirjanikuga, kes ühel või teisel moel küüditamisega kokku puutunud ja seda temaatikat loominguliselt lahti harutanud. Viimati ka sellega, kelle leidmine algul muret tekitanud. Tolle õhtu väärtuslik visiit oli nagu kirss tordil. 

Olen tagantjärele tänulik, et ka Rein Saluri käsikirjalised vastused minu trükitud küsitlustelehtedel aitasid panna mu ülikooliaastatele piduliku punkti.

Õnneks jääb raamatusõpradele alati lohutav teadmine, et kui kirjanik lahkub, siis siis tema trükki valatud sõnad on surematud.

KUMMARDUS KIRJAMEHELE
Kohtumisest Rein Saluriga 2002. a. varakevadel Hiiul

Kord kõnetasin tuntud kirjameest
kes lahkelt nõustus võõrustama mind
Ta leidsin kivist kodumaja eest
kust üle lendas üksik laulev lind
trepid meid siis kõrgemale kandsid
erakliku elupaiga poole
sõnakunsti hõngust aimu andsid
ses korteris vaid lugu järgnend loole
nii vaba omameheliku moega
väljendas end vahva sulemees
kes palju näinud, karastunud koega
Ta maja taga maapind kevadvees
näis üsna hubane ta elupaik
nurgas riiulid täis loometöid
Ta hinges ajaloost üks valus maik
sest külmal maal kord veetis palju öid
tõi kohvi, teed ja kiirelt keenud vee
mis erksas voolus tassi põhja puutus
nüüd unustasin õue kevadvee
ning härrasmeeski jutukamaks muutus
nii vahetult ja lihtsal siiral moel
arutles ja vastas ja ka küsis
selle mõistva õhustiku toel
me huvi kirjakunsti küljes püsis
ma tänuga jõin mitu tassi teed
sõin külakostiks toodud küpsiseid
mõtted kirjanduses kinni need
see kohtumine oli õnneleid
kui hämarduma kippus kevadõhtu
siis esikus veel surusime kätt
sai vaimutoitu pähe, maiust kõhtu
ning ukselävel jumalagajätt
nii kohtasin ma kihvti kirjameest
kel jõudu jätkus veel Ta loometeel
JA TÄNA, KUI TA EEMAL MAISEST TEEST
ON TÄNUTUNDES EESTI KEEL JA MEEL