Eesti Teaduste Akadeemia avalikustas hiljuti uuringu, mis hindas e-valimiste tehnoloogia turvalisust. Uuringu tulemuste kohaselt ei ole e-valimiste süsteemis suuri turvariske, kuid oht peitub hoopis tehnoloogia liigses kriitikas. Selgus aga, et uuringu juhtimisel oli oluline roll ettevõtjal, kellel on otsene seos riigi e-valimiste rakenduse loomisega.
Teaduste Akadeemia küberturvalisuse komisjon leidis töö käigus 31 võimalikku riski, kuid teatas 1. oktoobril, et ükski neist ei olnud määratletud suureks või väga suureks ohuks. Samas tekitab küsimusi asjaolu, et komisjoni juhatas Dan Bogdanov, kes on ühtlasi Cybernetica AS-i juhatuse liige ja kaasomanik. Cybernetica on ettevõte, mis lõi riigile e-valimiste rakenduse, mis võib viidata võimalikule huvide konfliktile.
TA küberturvalisuse komisjoni kuulusid mitmed akadeemikud ja spetsialistid, sealhulgas Alo Einla (Riigi Infosüsteemi Ametist), Arne Koitmäe (Valimisteenistus) ning teised valdkonna eksperdid. Forte ajakirjanik küsis TA-lt, kas sellise juhtimiskorralduse puhul, kus komisjoni juhib e-valimiste rakenduse loojaga seotud isik, võib olla tegu huvide konfliktiga. Teaduste Akadeemia esindaja Krista Tamm tunnistas, et huvide konflikti võimalust teadvustati.
Olukorda muudab keerulisemaks see, et Teaduste Akadeemia esindajate vastuseid koostas suures osas Dan Bogdanov ise. Tema sõnul on väikese riigi tingimustes tavaline, et tippteadlased ja asjatundjad, kes on seotud valdkonna toodete või lahendustega, annavad nõu riigi tasandil.
Komisjoni hinnangul ei esinenud ühtegi suurt turvariski, kuid siiski toodi esile mõned keskmise tasemega ohud. Näiteks nimetati e-valimiste süsteemi kriitikat keskmise suurusega riskiks, kuna see võib viia e-valimiste usaldusväärsuse languseni. Samuti peeti riskiks valimiste vastaseid desinformatsioonikampaaniaid, mis võivad kahjustada valimiste usaldust.
Kokkuvõttes on lahtine, kas küsimus komisjoni sõltumatuse ja huvide konflikti kohta leiab üldse lahenduse. Eesti valimisssüsteemi usaldusväärsus sõltub edaspidi sellest, kui läbipaistvalt suudetakse vastata esile kerkinud küsimustele. Selleks annab juhtnööre ka Riigikantselei avaldatud käsiraamat “Huvide konflikti käsitlemine avalikus sektoris“.
