Loe I osa siit.

Seda lugu ei räägita tihti ei liidrite ega ajakirjanike poolt, lihtsal ja banaalsel põhjusel: Iisraeli kuulumine lääneriikide klubisse on saanud üldtunnustatud tõsiasjaks. Iisrael on suutnud end muuta Lääne laienduseks, kasutades riigijuhtide isiklikke suhteid, mida on teadlikult kultiveeritud riikliku strateegiana, et tagada oma eksistents.

Vandenõu pole selle seletamiseks vajalik: see protsess toimus loomulikult ning ka juhuslikult, peamiselt tänu USA-le, kes otsis uut õigustust oma välispoliitika aktiivseks suunamiseks, mis ei nõuaks otsest võitlust Nõukogude liitlastega. USA liidrid kinnitasid 1970. aastate lõpus oma toetust Iisraelile, püüdes vältida uut Araabia–Iisraeli sõda, mis võinuks eskaleeruda tuumakonfliktiks. Teise Araabia–Iisraeli sõja ärahoidmine andis Washingtonile ettekäände laiendada oma sõjalist kohalolekut maailma fossiilkütuste majanduse südames.

See tagas, et USA on alati, ehkki kaudselt, seotud OPEC-i otsustega. Pärast 1970. aastate naftakriisi, mille põhjustas Araabia embargo ja mis purustas Ameerika majanduse – Ameerika tavapärase nafta tootmine oli saavutanud haripunkti ja langes – olid USA liidrid otsustanud mängida mõlemat poolt. Nad pakkusid end vahendajaks Iisraeli ja araabia valitsuste vahel, samal ajal ostes mõlemad ära tohutute sõjaliste abipakettidega. Kuigi see oli mõistetav, oli tulemuseks see, et suur osa araabia moslemitest vihastas, kuna nad pidasid USA-d põhjendatult jõuks, mis takistas neid oma korrumpeerunud juhte kukutamast.

Ameerika liidrid said sellest tehingust ka midagi muud: uue tõendi, et nad kaitsevad aktiivselt demokraatiat, kuigi olid avalikult hüljanud Lõuna-Vietnami. Kui 1979. aastal toimunud Iraani revolutsioon kõrvaldas šahhi, kauaaegse (ja äärmiselt julma) USA liitlase, tabas järgnev pantvangikriis USA-d otse Vietnami sündroomi südamesse. Iraani vihkamine imbus sügavalt Ameerika mõttemaailma, viies selleni, et USA toetas Iraagi sissetungi Iraani ja aitas isegi Saddam Husseinil kasutada keemiarelvi.

Kuna Iraani uus režiim kuulutas end Iisraeli vaenlaseks, süvenes mugavusliit. Unustatud oli fakt, et Iisrael oli kord rünnanud USA luurelaeva USS Liberty, tappes Ameerika mereväelasi – intsident, mida pole siiani adekvaatselt selgitatud. Tegelikult on Iisrael tapnud aastate jooksul üsna palju Ameerika kodanikke, sest igaüks, kes toetab Palestiinat, on Iisraeli mõistes palestiinlane – ja kõik palestiinlased on nüüd Hamas, just nagu kõik liibanonlased on ilmselt Hezbollah – veel üks sõnum, mille Iisrael äsja saatis.

1970. ja 1980. aastatel hakati Iisraeli käsitlema kui lojaalset tugipunkti regioonis, mis oli täis äärmuslasi, kes vihkasid väidetavalt võrdselt Iisraeli ja Ameerikat. Seda narratiivi kinnitas Al-Qaida julge rünnak USA-le 2001. aastal. Aastakümnete jooksul on Iisrael ja USA loonud sügavad institutsionaalsed suhted, mis konkureerivad Viie Silma paktiga, mis võimaldab USA-l, Ühendkuningriigil, Austraalial, Kanadal ja Uus-Meremaal jagada tundlikku luureinfot. Sõjalised kontaktid on väga tihedad, andes Iisraelile vaieldamatu mõjuvõimu, mis tõestab oma väärtust iga kord, kui Iisrael leiutab uue viisi sõjareeglite hävitamiseks.

Iisraeli hiljutine plahvatusohtlike piiparite ja käeshoitavate raadiote kasutamine, et Liibanonis tappa paar tosinat inimest ja sandistada tuhandeid, on selle näide. Nagu tõestavad valjud kiitused Iisraeli käigu geniaalsuse kohta ja see, kui hävitatud Hezbollah kindlasti on, on igasugune rahvusvahelise õiguse või humaansete sõjapidamisreeglite arutelu prügikastis, kui inimesed, kes uhkusega Iisraeli toetavad, seda teevad.

See on haige, julm ja otsekoheselt kuri vale, mille eesmärk on õigustada seda, mida meie pool teeb, samas kui kõik, mida “pahad” teevad, on õel ja mõttetu. See vana trikk õigustab hetkelise ebakindluse ja hirmuga veresauna. Iisrael käitub nagu väärkoheldud laps, kes kasvab üles, uskudes, et väärkohtlemine on ainus keel, mis loeb. Masada kompleks ei lõpe hästi, ükskõik kui “väljavalituks” üks rahvas end peab. Igaüks arvab, et on valitud ja väärib oma Püha Maad… kuid mitte kõik ei saa seda.

Plahvatusseadmete peitmine elektroonikasse – või, nagu mõned väitsid, kuigi see ei paista tõsi olevat, akude plahvatama häkkimine – on sõjakuritegu, puhtal ja lihtsal kujul. See on valimatu rünnaku definitsioon, ükskõik, kuidas seda vaadata. Need, kes väidavad, et see oli kuidagi “täpne” või “sihtis kindlaid sihtmärke”, levitavad väärinfot ja ohtlikku propagandat, mis õõnestab kõiki jõupingutusi demokraatia tegelikuks kaitsmiseks. Nad tegutsevad Putini teadmatute tööriistadena selles kohutavas suures mängus, millesse oleme kõik koos lõksu jäänud.

Ükskõik kuidas need plahvatuslaengud edastati, oli efekt samaväärne kobarpommi kasutamisega tihedalt asustatud tsiviilpiirkonnas – midagi, mida Venemaa “orkid” teevad Ukrainas kogu aeg. Seal seda mõistetakse hukka – kuigi NATO ikka veel ei tegutse füüsiliselt, et kaitsta Ukraina või isegi NATO tsiviilisikuid droonide ja rakettide eest, mis lähevad sihtmärgist mööda, isegi kui nad ei tea relvade tegelikku sihtkohta. Aga kui Iisrael seda teeb, peetakse seda uuenduseks? Olge nüüd reaalsed.

Iisraeli toetajad ütlevad loomulikult, et igaüks, kes on seotud Hezbollah’ga, on õiguspärane sihtmärk ja organisatsiooni kasutatavate piiparite saboteerimine on suunatud rünnak. See loogika laguneb kohe, kui samamoodi öelda, et Ukraina tsiviilisikud poleks tohtinud õues jalutada Vene Iskanderi kobarlöögi ajal: tulistajal ei ole mõistlikku võimalust teada, keda tegelikult tabatakse.

Täpsus tähendab kasutada laserit, et viia lõhkekeha aknast sisse, või saata droon lennutamiseks katuseaugust. Vead juhtuvad, kuid lasermarker, droonipilt või snaipri sihik paneb kohustuse päästiku vajutajale kinnitada, et sihtmärk on legitiimne. See on vastutuse seeme, mis on vajalik igasuguse sõjaseaduse toimimiseks.

Sellise sabotaaži puhul ei ole mingit võimalust olla kindel, et esemed kasutavad ainult või isegi peamiselt Hezbollah’ võitlejad. Samuti polnud neil aimu, kas keegi, kes piiparit kasutab, näiteks ei oleks lapsi, kes võiksid selle haarata ja isale viia.

Jah, just see tappis vähemalt ühe Liibanoni lapse. Kui palju inimesi hoidis süles last või vahetas oma beebi mähkmeid, kui piipar tööle hakkas ja mõlemad sandistas?

Me ei saa kunagi teada, sest meedia teeb juba kõvasti tööd, et puhastada otsene kuritegu selleks, et see oleks aktsepteeritav, kuna Iisrael seda tegi. Ärge pange tähele seda vastureaktsiooni, kui Ukraina teeks midagi sarnast Moskvas, pimestades paar tuhat moskvalast. Nad kaotaksid koheselt toetuse ja oleksid sunnitud vastu võtma kibeda vaherahu – ja just sellepärast üritab FSB ühel päeval korraldada sarnast võltsrünnakut.

Veel üks oluline asi, mida meeles pidada selliste rühmituste nagu Hezbollah puhul, on see, et nad tegutsevad nagu iga teine sõjaväeline organisatsioon. Mõned võitlejad on täiskohaga pühendunud inimesed, kes lasevad rakette ja tulistavad Iisraeli sõdureid. Enamik on aga samaväärsed tsiviiltöötajatega, kes töötasid Pentagonis 11. septembril 2001.

Keegi ei taha tunnistada rühmituste nagu Hezbollah ja Hamas kohta, et nad on olemas üksnes Iisraeli Palestiina- ja Liibanoni-vastaste sõdade tõttu. Jah, need rühmitused on vastikud ja halastamatud – nad peavad seda olema, et ellu jääda. Nad on loodud samamoodi, nagu saadakse antibiootikumiresistentne bakteritüvi. Kunagine Palestiina Vabastusorganisatsioon püüdis kord võidelda tankide ja vormis sõduritega, kuid Iisrael hävitas selle aastakümneid tagasi. Täielik ravikuur, metafoori jätkamiseks, nõuab alternatiivsete valitsusasutuste loomist.

Kogukonnaga sideme säilitamiseks, mida nad väidavad end kaitsvat, pakuvad riigivälised rühmitused nagu Hezbollah, Hamas, Taliban ja Al-Shabaab kõik olulisi teenuseid piirkondades, kus nad kohal on. Kohtud, politsei, koolid – neid rahastatakse aktiivse maksustamise kaudu, nagu igas riigis. Need institutsioonid pole üldse õiglased, kuid need on paremad kui puhas kiskjalik olukord, kus valitseb see, kellel on suurem relv, mida Iisraeli rünnak maha jätab – mitte sammuna võidu poole, vaid sõnumina, mis on mõeldud hirmu külvamiseks. See on Dahiya doktriin, mis pole suutnud hävitada ühtegi Iisraeli vaenlast, kuid on selle moraali kindlasti hävitanud.

Juba on ilmnemas tõendeid, et Hezbollah’ aktiivset sõjalist tegevust pole halvatusse viidud, nagu Iisrael väidab (samuti on nad väitnud, et Hamas on alistatud, kuigi võitlus Gazas jätkub), sest löödi inimesi, kes tegelesid tsiviilteenustega. Iisrael tabas väga tõenäoliselt palju avaliku sektori töötajaid, kes olid sunnitud Hezbollah’ heaks töötama, sest see hoolitses, et olla ainus teenusepakkuja piirkonnas. Igaüks, kes on vähem organiseeritud, hävitatakse Iisraeli poolt, kui keegi väidab, et nad on samuti Hezbollah’ga seotud – Iraagi või Afganistani veteranid on kohalike vimmade mänguga liiga hästi tuttavad, nagu ma kuulen.

Iisraeli liidrid ei tundu mõistvat, et lõpuks ei huvita enam kedagi, kas neile antakse antisemiidi silt, sest see mõiste on taandunud tähendusele “keegi, kes kritiseerib Iisraeli” – midagi, millest natsionaalsotsialistid võinuks vaid unistada. Mitte et Netanyahu ja temasugused sellest hooliks, sest nende väikeses püramiidskeemis on Israel eksisteerimine kujuteldava turvalise varjupaigana justkui garantii, et juudikogukondadel on igal pool kuidagi turvalisem. Kui nad satuvad rünnaku alla, saavad nad alati põgeneda Iisraeli… ja seal sunnitakse neid elama asundusele Läänekaldal või Gazas, kus nad jäävad sõltuma Iisraeli turvasüsteemist, tänu rahulolematutele naabritele.

Operatiivselt on Iisraeli rünnaku mõju lühiajaline – juba on ilmnenud vihjeid, et see juhtus ainult seetõttu, et Hezbollah sai ohust aru. See oleks pidanud olema osa massilisest Iisraeli rünnakust, et see sõjaliselt mõistlik oleks – see võib veel tulla, kuid ajastus on nüüd vale. Hezbollah on valmis. Ja tavalised liibanonlased liiguvad peagi hirmult vihale.

Iisraeli tegevus on tõesti hirmutanud Liibanoni tsiviilelanikke, nii et see osa plaanist töötas. Kuid selline strateegiline pommitamismeetod toob alati tagasilöögi. Riigis, mida lõhestavad lõhed, mis hoiavad seda pidevalt kodusõja äärel, on see enam-vähem kindel, et see lükkab tavalised liibanonlased Hezbollah’ rüppe. Iraan võidab, Süüria võidab, Hezbollah võidab – ja Netanyahu võidab, sest laiem sõda on tema selgesõnaline eesmärk.

See on selle operatsiooni tõeline strateegiline eesmärk. See on terrorirünnak, mille eesmärk on provotseerida Hezbollah’ piiramatu vastus, mis annaks Netanyahule piisavalt katet Bideni administratsiooni ees, et nimetada Iisraeli järgnevat rünnakut Liibanoni vastu enesekaitseks. Lõppkokkuvõttes on Netanyahu otsustanud tõmmata USA avatud sõtta Iraani ja selle “vastupanutelje” vastu, mis on iseenesest pettus eesmärgiga kasu saada Palestiina kannatustest ilma tegelikult riskimata avatud võitlusega Iisraeliga.

Netanyahu on suurepärases positsioonis hoolimata sellest, mis juhtub USA valimistel, sest Biden, Pelosi ja teised juhtivad demokraadid on selgelt teatanud, et Iisrael on puutumatu. Harris ei julge teha katset Iisraeli taltsutamiseks, kui valimised on nii lähedal ja tema võimalik tagasivalimine mõtteis, sest enamik ameeriklasi on harjunud ilma küsimusi esitamata aktsepteerima, et Iisrael on põhimõtteliselt 51. osariik. Iisraeli kahtluse alla seadmine tähendab nüüd kogu Ameerika välispoliitika aluse kahtluse alla seadmist alates 1940. aastatest, mis seisneb selles, et Ameerika võitis ja seega väärib maailma juhtimist.

Tuleb märkida, et Trump ja Robert F. Kennedy on nüüd avalikult omaks võtnud Putini propaganda Ukraina sõja kohta, väites, et Kiievi toetamist saadab tuumasõja oht. On kummaline, kuidas nad teesklevad, et hoolivad rahust, kui Trumpi administratsioon saadaks hetkega ameeriklasi Iraani vastu surema Netanyahut toetades. Kuid on äärmiselt ebatõenäoline, et Trump võitleks Taiwani eest, ja Ameerika poliitilistes ringkondades on juba tunda tühiseid mõtteid, kas Taiwan on üldse väärt võitlemist. Lõppude lõpuks soovib USA tuua kiibitootmise tagasi kodumaale…

Kui süsteem hakkab kokku varisema, ilmnevad ootamatud seosed, mis osutuvad selle languse võtmeelementideks. Selline periood iseloomustab segadust: vanad eeldused ebaõnnestuvad üllatava sagedusega. Vandenõuteooriad levivad, kuna tundub võimatu, et kord nii kontrollitud maailm muutub silmnähtavalt kaootiliseks. Inimesed haaravad tuttava külge ja see protsess kiireneb ise.

On täiesti selge, et neid päevi mäletatakse kui aega, mil kõik oleksid pidanud teadma, mis tuleb, märgid olid kõigile nähtavad, kuid need, kellel oli võim, ei teinud midagi, et allakäiku peatada. Neid nähakse kui neid, kes sulgesid silmad tõe ees, korduvalt topeldasid oma silmakirjalikkust, külvates enda hävingu seemneid. Kas see kõlab nagu kliimamuutus? Täpselt nii, välja arvatud see, et halb valitsemine tapab rohkem inimesi esimesena, samal ajal kiirendades ka keskkonna halvenemist.

Kui loete väljaandeid, mis väidavad end mõistvat rahvusvahelisi sündmusi, eriti Ameerika omasid nagu The New York Times, New Yorker, Atlantic, Foreign Affairs, Washington Post jne, näib nüüdseks tõena, et USA ja teised liitlased moodustavad demokraatliku alliansi, mis seisab vastu autoritaarsele teljele. See on ilmselt kaasaja kõige ohtlikum, ekslikum ja ennasthävitavam enesepettus.

Meie juhid armastavad end avalikult “Lääne”, “läänemaailma” või “Lääne tsivilisatsiooni” mantlisse mähkida, kuid sellist objekti tegelikult ei eksisteeri. Selle grupi riike ei ühenda ühed ja samad väärtused; see on geopoliitiline artifakt, mis jäi külma sõja pärandiks.

See ei tähenda, et demokraatia poleks hea asi või et demokraatiate liit oleks viga – tegelikult on see täpselt see, mida maailm praegu vajab.

Kuid ülejäänud meist peavad selle ise üles ehitama. Ja me peame seda tegema vaatamata enamusele oma juhtidest, kuulsustest ja tippjuhtidest. Nende jaoks oleme lihtsalt kariloomad.

Järgneb…