Augusti lõpus viisid Tartu Ülikooli arheoloogid läbi väljakaevamised Urvaste kiriku lähedal asuvas Uhtjärve orus. Selles piirkonnas asub muistne matusepaik, mille uurimine annab uut ja väärtuslikku teavet Ugandi rahva kultuuri ja kommete kohta. Väljakaevamiste keskmes oli arheoloogiaprofessor Heiki Valk, kes loodab leitud luude ja hauapanuste põhjal avada uusi tahke Ugandi muistsest elust.
Leitud matmispaik on tähelepanuväärne, kuna tegemist on vanima teadaoleva Ugandi põletamata surnute matmispaigaga. “See on olnud matusekoht väga lühikest aega, umbes aastail 1215–1250,” kommenteeris Heiki Valk võrokeelsele Uma Lehele. See periood tähistab Ugandi muinasaja lõppu, mil ristisõjad tõid kaasa suured poliitilised ja kultuurilised muutused.
Väljakaevamised paljastasid, et tol ajal maeti surnuid üsna madalale – vaid mõnekümne sentimeetri sügavusele. Aja jooksul on mitmed luud põllukündmise käigus kahjustada saanud, mis on raskendanud mõnede hauakohtade säilitamist ja uurimist. Kuid vaatamata nendele raskustele pakub leidude analüüs siiski olulist teavet matmiskommete ja traditsioonide kohta.
Haudade paigutus oli Võrumaa matmiskommetele vastav: mehed maeti peaga lääne poole ja naised peaga ida poole. “Selline komme on siin olnud enne ristiusu tulekut ja nõnda on olnud kuni Rootsi aja lõpuni,” selgitab arheoloog. Niisugused geograafilised ja kultuurilised erinevused annavad uurijatele vihjeid selle kohta, kuidas kohalikud elanikud seostasid ilmakaari, religiooni ja surma.
Lisaks luudele leiti ka mitmeid hauapanuseid, mis heidavad valgust tolleaegsetele uskumustele ja argielule. Nende leidude hulka kuuluvad nuga, käevõru, sõrmused, sõled ja helmed. “Väga põnevad on riidejäänused, mida on kaunistatud vase või pronksiga. Kenasti on säilinud üks riidefragment, kuhu sisse on kootud pronksist torukesed. Selle piirkonna varasemate riietumistavade kohta on seni väga vähe teada olnud,” lausus Valk.
Need riidejäänused annavad uusi vihjeid selle kohta, millist rõivastust muistne Ugandi rahvas eelistas ning kuidas nad oma sotsiaalset staatust ja uskumusi väljendasid. Pronksist kaunistused viitavad sellele, et inimesed pidasid olulisteks nii esteetikat kui ka sümboolset tähendust oma igapäevaelus ja surmajärgses maailmas.
Ees ootavad leidude põhjalikud uuringud, mis aitavad rekonstrueerida muistsete Ugandi elanike elu. Üheks oluliseks uurimissuunaks on luudest saadava vana DNA analüüs. See võimaldab uurijatel kindlaks teha, millised olid Ugandi elanike geneetilised sidemed teiste toonaste hõimudega ja kuidas nad on seotud tänapäeva eestlastega. Lisaks aitavad luud tuvastada tolleaegseid haigusi ja vigastusi, mis annavad olulist teavet muinasaja tervise ja elutingimuste kohta.
Hauapanused annavad omakorda vihjeid selle kohta, millised olid Ugandi rahva uskumused ja traditsioonid. Nende leidude analüüs võib aidata paremini mõista, kuidas inimesed suhtusid surmajärgsesse ellu ning millised esemed olid nende jaoks olulised nii maises kui ka vaimses maailmas.
Arheoloogid loodavad, et Urvaste väljakaevamised aitavad täita valgeid laike Eesti ajaloos ja pakuvad uusi teadmisi, kuidas muistne Ugandi rahvas elas ja suri. Ühtlasi võimaldavad need teadmised mitte ainult teadlastel, vaid ka tavakodanikel mõista ja austada muistset Ugandi pärandit – esivanemaid, kelle elu ja surma lugusid saame tänu arheoloogiale uuesti avastada ja edasi kanda.
