Arvo Valton Vallikivi imetabane isiksus viis Eesti kultuuri suurejooneliste suletõmmetega säravate tähtedeni läikivas laotuses, läbi Maarjamaa ajaloolise masenduse ja lootuse, kirjutab Andre Tamm järelehüüdes suurmehele.

Kui töö on tehtud, ihkab tegija tähelepanu. Kui elutöö on lõpetatud, tahab inimene rahulolu tunda. Palgamaksmise aegu saavad oma osa need, kes on teinud, nii nagu nende teened on maksja südamesse ladestunud. Elutööd nähakse mõõdustikus, mis ulatub üksikisikust väljapoole.

Nõnda kirjutab klassik Arvo Valton oma ajaloolises romaanis “Tee lõpmatuse teise otsa”, mis nägi selle maailma valgust aastal 1978. Aasta pärast ilmumist jõudis see kõnekas teos ühe minu pereliikme kätte kingitusena põllumajandustöötajate päeva puhul ühes Rapla rajooni alevikus. Sel huvitaval ja veidral ajajärgul olin mina nelja-aastane, samuti alles selle ilma valgusega esimesi pilke vahetamas. Siis ei teadnud, et kolmkümmend kuus aastat hiljem haaran ka mina sule, et omas tuules kirjasõna ajas hõljuma puhuda. Sestap soovin siinkohal teha omapoolse kirjaliku kummarduse 2024. aasta juulikuus igavikku astunud suurkirjanikule, kellega on olnud au ka silmast silma suhelda.

Virga külvajana loomepõllul pälvis Arvo Valton aja armust pikaaegset tähelepanu ja tunnustust. Sisukate vaimuliste lehekülgede eest laekus väärikas palk erinevates vääringutes tema materiaalsesse rahalaekasse. Kaasmaalaste avatud südamed haarasid juba looja eluajal legendaarseks kujunenud raamatuid oma sügavustesse, kuhu need elamuslikult tallele jäid. Nüüdseks on lõppenud erakordselt esinduslik elutöö, mis kõrgub võimsalt üle vahetunud ajastute, päevapoliitikate ja rahatähtede, küündides teenitult kõiksuse kultuurilisse kullafondi.

Aastal 2002 valisin ülikooli bakalaureusetöö pealkirjaks “Küüditamisteema eesti kirjanduses”. Mu juhendaja ja retsensent soovitasid mul kohtuda vahetult nende kirjanikega, kelle loomingut lõputöös kajastan ning paluda neil vastata küsitluslehtedele kirjalikult. Aeg oli kallis ja otsustasin kohe küsitlusprojektiga alustada. Kuna vahetu kontakti loomine kõigi kavandatud isikutega oli ülimalt oluline, siis otsustasin leida telefoninumbrid kataloogist ja helistada. Esimene väljavalitu oli Arvo Valton Vallikivi, kes ise oma möödanikus Märjamaalt väevõimuga Siberisse viiduna selle põhjal hiljem ajaloolise romaani “Masendus ja lootus” avaldas. Nimetatut ma oma lõputöös kajastasingi.

Ta vastas mu kõnele oma tööpostil, ühes Tallinna linnaga seotud riigiasutuses. Esitlenud ennast ja edastanud pöördumise eesmärgi, sain nõusoleku kohtumiseks.

“Kas sobiks kohtumine minu töökabinetis kesklinnas…?” küsis kirjanik, kes alustanud oma karjääri lühiproosaga. Nõustusin tingimusteta.

Kokkulepitud ajal sisenesin asutusse ning loetud minutite pärast kohtusin keskpäevavalgusest täidetud vaikses kabinetis sinist ülikonda kandnud kuulsa kirjamehega privaatselt. Vestlesime sissejuhatuseks vabas vormis maast ja ilmast ning jõudsime otsaga põhiteemani. Kuuldes, et mul on arvutitrükis küsitluslehed ühes, palus kirjanikuhärra need enda kätte. Ta luges süvenenult küsimustiku läbi ja oli valmis vastama. Istusin vaikides oma pingil teiselpool kirjutuslauda ja lasin vastajal häirimatult omapoolse töö ära teha. Kui see valmis sai, oli ülev tunne näha A4 mõõtu paberitel vastuste jaoks mõeldud mustadele punktiirjoontele pastakaga kantud mõtteid. Küsimustiku lõppu oli märgitud kuupäev, aasta ja allkiri.

Ma ei lahkunud kohe peale paberite tagasisaamist, sest armastatud sulemees avaldas soovi veel keskustelu jätkata. Audientsi lõpus ütles tugeva kestva käepigistuse juures lahkelt:

“Aga teate mis, kui teil on võimalik, tulge õige mõni päev siitsamast ruumist läbi. Ma jätan teile siia sellesama romaani ühe eksemplari. See on päris kvaliteetse trükipildiga. Kirjutan pühenduse sisse. Kui mind ennast parasjagu kohal ei ole, siis küsige ja see antakse teile üle.”

Loomulikult olin pakkumisega päri ja juba ülejärgmisel päeval väljusin kesklinna tuttavast hoonest, autori kirjaliku pühendusega ja autogrammiga ajalooline romaan võidukalt kandekotis.

Tagantjärele mõtiskledes olen järeldanud, et võib-olla need käepigistused, silmsidemed ja sõnade vahetused andsid mu alateadvusesse omapoolsed laengud minu hilisemaks kirjanikutööks. Ja ma olen selle eest tänulik.

Tänaseks lõpmatusse kutsutud ülimalt viljaka ja mitmekülgse, rahva poolt palavalt armastatud autori pärand jääb õnnistama Eesti kultuuri läbi jutustuste, novellide, romaanide, aforismide, filmistsenaariumide ja näidendite.

Jään selle ilma kirjanduse radadel ja igavikus imetlema Arvo Valton Vallikivi imetabast isiksust, kes pulbitseva loomejõuga on viinud Eesti kultuuri suurejooneliste suletõmmetega säravate tähtedeni läikivas laotuses, läbi Maarjamaa ajaloolise masenduse ja lootuse.