Juba alates 19. sajandist on ungarlased vaielnud oma juurte ja ajaloo üle. Ühed on rõhutanud kultuurilist sidet muistsete stepi-rändrahvaste: hunnide, avaaride ja teiste kauge Mongooliani ulatuvate hõimudega. Teised on jällegi pidanud määravaks keelelist sidet soomeugrilastega, kellest ungarlastele kõige lähedasemad on kaks tänapäevani säilinud ugri hõimu: mansid ja handid. Värske geeniuuring aga paljastab, et kõige tõenäolisemalt on õigus mõlemal.
Ulatuslik rahvusvaheline arheogeneetiline uurimistöö ajakirjas Current Biology on näidanud, et ungarlased on muuhulgas hunnide järeltulijad, kes segunesid Karpaatias varem elanud elanikkonnaga. Samuti märgiti soomeugri, avaari ja sarmaadi esivanemate olulist rolli ungari rahvuse kujunemisel.
Uuringus analüüsiti 9 hunni, 143 avaari ja 113 muistse madjari säilmetest võetud geeniproovi. Tuvastati kolm põhilist sisserändajate populatsiooni, mis on oluliselt mõjutanud ungari rahva kujunemist. Uurimistulemused näitasid, et nii hunnide kui ka avaaride tuumik pärines praeguse Mongoolia aladelt. See kinnitab ka hunnide seostamist Hiina allikates mainitud Xiongnu hõimuga.
Hunnid, avaarid ja madjarid olid rahvasterännuaja rändhõimude liidud, kes saabusid Karpaatiasse kolme järjestikuse lainega 5. sajandist kuni 9. sajandini. Ajalooliste andmete põhjal arvatakse, et nad saabusid Aasiast, kuigi nende täpne päritolu ja suhe teiste muistsete ja kaasaegsete populatsioonidega on olnud tuliste vaidluste objektiks. Analüüsiti sadu muistseid geeniproove Kesk-Aasiast, Mongooliast ja Hiinast, mille eesmärk oli tuvastada ungarlaste esivanemate potentsiaalseid lähtepopulatsioone.
Madjarite tuumik aga pärines varasemast segunemisest nii ugrilastest manside, iraanikeelsete sarmaatide kui ka hiliste Xiongnu järeltulijatega. Uurimus näitab, et juba pronksiajal tekkis protougri geenikomplekt, milles segunesid nii nganasaanide kui Mežovskaja kultuuri kandjate geenid.
Madjari vallutajad, kes saabusid Karpaatiasse pärast avaare, omavad varasemast rahvastikust selgelt erinevat geenitausta. Nende tuumikpopulatsioon kandis väga sarnast genoomi tänapäeva baškiiridele ja tatarlastele, kuid lähtus protougri geenikomplektist. Need protougrilased võisid olla osa muistsetest sküüdi ja Siberi tsivilisatsioonidest hilispronksiaja ning varase rauaaja stepi-metsavööndis Põhja-Kasahstanis, Mežovskaja piirkonna lähedal.
Andmed toetavad keelemudeleid, mis ennustasid, et madjaritel ja mansidel oli ühine päritolu. Seejärel rändasid mansid põhja poole, tõenäoliselt rauaajal, ja isolatsioonis säilitasid nad oma pronksiaegse genoomi. Madjarid seevastu jäid metsastepi-vööndisse ja segunesid iraani keeli kõnelevate sarmaatidega, mida kinnitab ka iraani laenude olemasolu ungari keeles. See segunemine toimus tõenäoliselt siis, kui sarmaadid tõusid võimule ja hakkasid oma naaberhõime allutama, laiendades oma valitsusala üle kogu Kaspia stepi.
Kõik analüüsid viitavad, et madjarite esivanemad segunesid järgnevalt mongoli geenirühmaga, mida võiks samastada Euroopa hunnide esivanematega. See segunemine toimus tõenäoliselt enne hunnide saabumist Volga piirkonda (370 pKr). Need andmed on kooskõlas teooriaga madjarite algkodust Uurali piirkonnas varajaste sarmaatide läheduses, hunnide rändetee ääres.
Hiljuti avastati kõigi uurali keeli kõnelevate rahvaste, sealhulgas eestlaste seas nn nganassaani geen, mis viitab ühisele seosele Siberi rahvastega. Ainsaks erandiks, kellel nganassaani geen puudub, on ungarlased. Värske uuring lahendab selle mõistatuse, näidates, et algsete madjarite tuumikpopulatsioonil oli kõrge nganassaani päritolu. Asjaolu, et see on tänapäeva ungarlaste seas väheesinev, on tõenäoliselt tingitud madjari vallutajate väikesest arvust võrreldes kohaliku populatsiooniga.
