Vene opositsioonijuhi Aleksei Navalnõi surm pärast pikka vangistust ja vanglakaristust on tekitanud šokki ja meeleheidet nii tema kodumaal kui rahvusvahelisel tasandil. 16. veebruaril 2024 teatas Venemaa Föderaalne Karistusamet, et Navalnõi suri 19-aastase vangistuse ajal parandusasutuses FKU IK-3, mis asub Arktikas Harpi külas. Järgmisel päeval kinnitas seda tema pressiesindaja Kira Jarmõš ja nõudis tema keha tagastamist perekonnale.
Navalnõi oli surres 47-aastane. See sündmus on tekitanud arvukalt proteste erinevates riikides, sealhulgas Venemaal, kus kinni peeti üle saja meeleavaldaja. Poliitikud erinevatest riikidest on süüdistanud Venemaa võime poliitvangi surma põhjustamises. Pihkvast pärit, Tartu Ülikoolis õppiv ingerisoomlasest tudeng Daniil Martikainen-Jarlukovski kirjutas sellest traagilisest sündmusest oma arvamusartiklis Postimehes.
Daniil Martikainen-Jarlukovski rõhutas, et Aleksei Navalnõi oli tuntuim Putini-vastaste protestide ikoon, kes ärkas paljudes noortes huvi poliitika vastu, sealhulgas temas endas. “2017. aastal, kui läksin 14-aastaselt huvi pärast ühe poliitiku esinemist kuulama, ei osanud ma veel ette kujutada, kui saatuslikuks see otsus osutub,” meenutab nüüd Eestis õppiv noormees.
Olles juba enne teadlik Venemaa probleemidest, tegi Navalnõi kõne toona noorest kuulajast poliitilise aktivisti. “Isegi Pihkvas, Venemaa mõistes väikelinnas, kus elanikkond on üldiselt ebapoliitiline ja valitsusmeelne, tutvusin teiste noortega, kes ei pea Putini režiimi normaalseks ja on valmis midagi tegema,” meenutab Martikainen-Jarlukovski. “Mõnda veensin ja kutsusin ka ise.”
Martikainen-Jarlukovski sõnul äratas Navalnõi tuhandeid inimesi, paljastades valitseva eliidi korruptsiooni, ahnuse ja julmuse. Kuna protestijate ja aktivistide arv oli Venemaa mastaapides siiski väike, jäi režiim püsima. “Ent võitlust Putini vastu ei saa ilma Aleksei Navalnõi nimeta ette kujutada,” kinnitab Martikainen-Jarlukovski. “Tema võitlusega liitus rohkem inimesi kui ühegi väidetavalt opositsioonilise erakonnaga, kellest enamiku tegevus piirdus näivuse loomisega.”
Režiimi hirmust Navalnõi ees tunnistab ka see, kuidas võimuesindajad pea alati on vältinud tema nimepidi kutsumist. “See juhtus ka minu koolis, kus manitsedes õpilasi mitte protestima valitsuse vastu, rääkisid õpetajad midagi teatud ürituse või tuleva aktsiooni kohta, aga mitte kunagi Navalnõi protestist, julgedes teda vahepeal nime järgi kutsuda vaid isiklikes vestlustes minuga,” kirjutab Martikainen-Jarlukovski.
Mõnes mõttes peab ta Navalnõi surma vältimatuks. “Valitsus on inimesi ka varem tapnud, nende jaoks ei ole selles midagi uut. Nad tapsid 2006. aastal Politkovskaja, 2015. aastal Nemtsovi ja nüüd Navalnõi,” võtab Martikainen-Jarlukovski kokku. “Ma tunnen praegu palju asju, aga üllatus ei ole üks neist.”
Martikainen-Jarlukovski sõnul oli tal seetõttu raske mõista Navalnõi otsust naasta Venemaale, kuid tunnustas seda samas julge sammuna. “Ta ei saanud kohtus õigust, aga isegi vangistamine ei takistanud teda,” kirjutab Martikainen-Jarlukovski. “Ka vanglast näitas ta maailmale vargusi, repressioone ja nõmedust ning ka tema meeskond ei lõpetanud oma tegevust.”
Lõpuks väljendab Martikainen-Jarlukovski muret selle üle, kuidas Navalnõi surm mõjutab teisi Venemaa valitsuse vastaseid aktiviste ning kutsus üles mõtlema sellele, kuidas vältida edasisi inimõiguste rikkumisi ja surmasid Venemaal. “Põhjus, miks Putin ja ta kaaslased arvasid, et Navalnõid tohtis piinata, et teda tohtis tappa, on see, et maailm andestas neile Nemtsovi ja teised,” rõhutab Martikainen-Jarlukovski.
Navalnõi surm peaks maailmale selgeks tegema, et Putiniga ei saa kokku leppida, leiab Martikainen-Jarlukovski. Vastasel juhul ei peata Putinit ei rahvusvahelise kogukonna tähelepanu ega elanikkonna protestid.
