Kes saab aru, kuidas tänapäeva rahasüsteem toimib, mõistab kohe ka seda, et see on peamine ebavõrdsuse tekitaja, kirjutab Mait Kraun. Kui võlgade maht peab kasvama, siis peab kasvama ka ringluses olev valuuta hulk. See on inflatsioon, mille sümptomiks on hinnatõus. Praegune rahasüsteem on ebaeetiline, ebaõiglane ja matemaatiliselt jätkusuutmatu. Tuleviku rahasüsteem peaks olema tagatud millegi kindla, näiteks kullaga. On oluline, et see süsteem vastaks kahele kriteeriumile – see peab olema vaba ja õiglane.

Mis asi on rahasüsteem?

Rahasüsteem on üks fundamentaalne osa majandusest, millel kogu majandus põhineb ja millest see väga suures osas sõltub. See liitsõna koosneb sõnadest raha ja süsteem. Raha kolme peamise funktsioonina tooks ma välja vahetusvahendi, arvestusühiku (hindade määrmiseks) ja väärtuse säilitaja. Sisuliselt on tegemist majandusliku energia salvestajaga – kui sa teed tööd, siis on sul võimalik enda produktiivset tegevust, panust, loovust jms kuhugile salvestada ja siis hiljem seda reaalsete toodete ja teenuste vastu vahetada.

Süsteem on aga erinevatest osadest ja nendevahelistest seostest koosnev tervik. Rahasüsteem kätkeb endas seega süsteemi, mis kirjeldab rahaloome protsessi (valitsus, keskpangad ja kommertspangad), raha liikumise (ja laenamise) jaoks loodud infrastruktuuri (peamiselt pangad) ning kõiki regulatsioone ja reegleid, mis selles süsteemis kehtivad.

Milline on tänapäeva rahasüsteem?

Tänapäeva rahasüsteemi nimetaks ma võlal põhinevaks rahasüsteemiks. See tähendab, et raha luuakse krediidina (võlana). Sisuliselt kõik ringluses olevad eurod on loodud võlana. Keskpank ja kommertspangad loovad raha laenu välja andes, erandiks on ringluses olevad mündid ja pangatähed. Umbes 95–97% ringluses olevast rahast on “õhust” laenatud. See tähendab, et kui sa panka lähed laenu võtma, siis pangal seda raha ei ole, see raha tekib laenu väljaandmise hetkel. Kõige olulisem ongi printsiip, et raha on meie praeguses süsteemis krediit.

Raha on krediit ja lisaks sellele pole see ka millegagi tagatud. See süsteem loodi 1971. aastal, mil toonane USA president Richard Nixon otsustas kullastandardist loobuda. Kullastandard on rahasüsteem, kus valuuta on tagatud kullaga. See tähendab, et sul on võimalik minna panka ning vahetada oma valuuta fikseeritud koguse kulla vastu. Seda nimetatakse kauprahaks ehk tagatud valuutaks. Alates 1971. aastast on meil esmakordselt maailma ajaloos olukord, kus ükski valuuta pole kauprahaga tagatud.

Kas kogu maailma rahasüsteem on üles ehitatud dollarile?

Õige tähelepanek. Dollar on maailma reservvaluuta, mis tähendab, et suuremat osa (ca 60%) riikide reservidest hoitakse dollarites. Samuti toimub rahvusvaheline kaubandus enamjaolt dollaris. Väga oluline on ka teada, et 1973. aastal – kaks aastat pärast kullastandardist loobumist – nõustusid Saudi Araabia ja naftakartell OPEC müüma naftat ainult dollarites. See tekitas dollarite järele rahvusvaheliselt väga tugeva nõudluse ja see püsib mõningate mööndustega tänaseni. Ülemaailmselt saab dollaril põhinevat rahasüsteemi nimetada seega ka naftadollari süsteemiks. See on andnud ameeriklastele rahvusvaheliselt väga suure eelise, aga see on juba pikem teema.

Miks on see teema Eesti inimese jaoks oluline?

Esiteks on minu hinnangul see rahasüsteem paljude probleemide aluspõhjuseks, millest räägitakse vähe. Kõige akuutsem on ehk ebavõrdsuse kasv. Kes saab aru, kuidas rahasüsteem toimib, mõistab kohe ka seda, et see on peamine ebavõrdsuse tekitaja. Ühiskondlikku rikkuse jaotust kujutatakse tihtipeale püramiidina. Ma ütleks, et praegune rahasüsteem on selle püramiidi sees olev torustik, mille kaudu pumbatakse ühiskonnas juurde loodud rikkust püramiidi tippu. See on ka põhjus, miks USAs on 1% ameeriklaste käes rohkem vara kui 90% käes. Rikkuse püramiidi 50% alumise osa käes on vaid 2% varadest. Kuigi Euroopas on erinevused väiksemad, siis viimastel kümnenditel on ebavõrdsus üle maailma plahvatuslikult kasvanud.

Kuidas see süsteem ebavõrdsust tekitab?

Esiteks on sinna süsteemi sisse kirjutatud inflatsioon. Kui ringluses olevad eurod on laenuga õhust loodud, siis neile on juurde pandud ka intressid. Aga kui sa laenu tagasi maksad, siis see raha kaob ringlusest, järele jääb vaid intress. Kes väga algelist matemaatikat jagavad, saavad kohe aru, et võlgade maht peab pidevalt kasvama, sest kui me võlad tagasi maksame, siis kaob suurem osa rahast ringlusest. Kui võlgade maht peab kasvama, siis peab kasvama ka ringluses olev valuuta hulk. See on inflatsioon, mille sümptomiks on hinnatõus. Seega alates 1971. aastast alates olemegi näinud, kuidas valuuta mass pidevalt kasvab ja selle väärtus kahaneb.

Kaotavad kõik need, kellel ei ole piisavaid teadmisi, kuidas oma jõukust inflatsiooni vastu kaitsta. Peamiselt kaitsevad inflatsiooni vastu pikaajaliselt erinevad varad – aktsiad, kinnisvara, toorained, väärismetallid. Aga oma raha paigutamiseks erinevatesse varadesse peavad olema teadmised, mille omandamine on väga suure osa populatsiooni jaoks raskendatud. Koolis sellest igatahes eriti ei räägita.

Teiseks teevad võimulolijad, eelkõige keskpangad ja valitsused, kõik selleks, et pankadega midagi ei juhtuks. See on keskpankade rahatrüki, valitsuste päästepakettide ja kõige sellise põhjuseks. Trükitud raha jõuab finantssektori kaudu kõige rikkamateni ja suurendab ebavõrdsust veelgi. Sisuliselt on pankadele ja suurkorporatsioonidele antud vaba voli teha, mida nad tahavad, sest riskide realiseerumisel päästetakse nad välja. Ja seda tehakse rahatrüki või maksurahaga meie arvelt, esimesel juhul maksame selle kinni inflatsiooni, teisel juhul maksude kaudu.

Mida saaks eestlased oma varade kaitsmiseks teha?

Nagu eelmises vastuses mainitud, siis üks võimalus on ehitada omale investeerimisportfell, mis koosneb erinevates varadest. See on muidugi paljude jaoks küllaltki keeruline, näiteks teame, et isegi suur osa fondijuhtidest ei suuda oma klientide raha pikaajaliselt edukalt kasvatada või isegi inflatsiooni vastu kaitsta. Näiteks Eesti pensionifondide aastane keskmine reaaltootlus (inflatsiooniga korrigeeritult) jääb sinna kuskil 1% kanti. See tähendab, et reaalselt on varasid suudetud kasvatada ainult 1% võrra aastas. See on väga kehv tulemus.

Kes soovib praeguses ebaeetilises rahasüsteemis on varade ostujõudu kaitsta, siis kõige paremini täidavad seda eesmärki väärismetallid, eelkõige kuld. Kuld on nii-öelda päris raha ja see võimaldab pikaajaliselt oma vara ostujõudu säilitada ja teatud perioodidel ka kasvatada. Näiteks viimase 20 aasta jooksul on kulla tootlus olnud eurodes kõigist Eesti pensionifondidest mitu korda kõrgem. Seega kui kogu pensioniraha oleks paigutatud kulda, oleks me kõik tunduvalt rikkamad.

Võlgade maht on tõusnud rekordiliseks ja tundub, et asjad on aetud viimase piirini. Mis sellest süsteemist lõpuks saab?

See rahasüsteem on ebaeetiline, ebaõiglane ja matemaatiliselt jätkusuutmatu. Võlgade maht on lastud viimase piirini, sest tagatiseta rahasüsteem võimaldab sellel juhtuda. Kui meil oleks säilinud klassikaline kullastandard, siis ei oleks meil võlakriise, rahatrükki, meeletut ebavõrdsuse kasvu jpm. Praegune süsteem soodustab riigi rahanduses halbade otsuste tegemist, see on isegi soovitatav, et lühiajaliselt asjad uppi ei lendaks. Seda võlgade probleemi pole lõplikult enam võimalik ilma rahareformi ja rahasüsteemi vahetuseta lahendada. Sisuliselt ei ole enam häid lahendusi. Ajalugu näitab, et sellises olukorras on reeglina valitud inflatsiooni tee ehk võlgade reaalväärtuse vähendamine rahatrüki kaudu. Võlgade kustutamise teed tavaliselt ei valita, sest pankurid seda ei soovi. Tihtipeale on sellised olukorrad kulmineerunud ka hüperinflatsiooniga. Seega on valuuta ostujõu aina kiirem langus sisuliselt garanteeritud.

Millal see süsteem lagunema hakkab?

Raske on öelda täpselt, millal see juhtub. Erinevate “erakorraliste meetmetega” on suudetud seda jätkusuutmatut süsteemi päris pikalt töös hoida. Olgu selleks pankade päästepaketid, rahatrükk või muud meetmed. Kindel on aga see, et millalgi see juhtub. Taolised süsteemid pole püsivad, sest nad pole õiglased, eetilised ja isereguleeruvad ehk loomulikud. Ajalugu näitab, et kui ilmnevad märgid süsteemi lagunemisest, siis võib veel enne täielikku krahhi minna aastaid või isegi aastakümneid. Aga kui protsess pihta hakkab, siis tabab see kõiki üllatusena ja on ajas kiirenev.

Kujutage ette veekindlat rahvarohket staadioni, mille keskel väljakul on üks tilk vett. Ja nüüd me kahekordistame staadionil iga minuti tagant vee hulka. 60 minutiks on staadion kõrgeimate istekohtadeni vee all. Aga kui suur osa staadionist on sellisel juhul täidetud 55 minutiks? Veidi enam kui 3% staadionist. Seega esialgu läheb see protsess aeglaselt, aga lõpus juba väga kiiresti. Ma arvan, et me olemegi oma rahasüsteemiga jõudnud 55 minutini. Kõik saavad aru, et probleem on, vett on staadionil juba päris palju, aga paanikaks ei nähta põhjust, sest keegi nagu vee all veel ei ole.

Milline võiks olla tuleviku rahasüsteem?

See on küsimus, mille üle kutsuks majandusteadlasi, majandusanalüütikuid ja kõiki teisi ühiskonnategelasi diskuteerima. Ma arvan, et kõige olulisem on valuuta tagamine millegi kindlaga, näiteks kullaga. Ajalooliselt on kullastandard päris hästi toiminud.

Samuti on väga oluline, et see süsteem vastaks kahele kriteeriumile – see peab olema vaba ja õiglane. Vaba tähendab, et see võiks olla suuresti isereguleeruv ja selle kuritarvitamiseks võiks valitsusel ja erinevatel institutsioonidel olla võimalikult vähe võimalusi. Õiglane tähendab seda, et selles süsteemis peaks olema kõigil võrdsed võimalused. Kindlasti ei tohiks selles olla ebaõiglasi rikkuse ümberjaotamise mehhanisme. Samuti peavad kõigile kehtima samad reeglid, ükski ettevõte või finantsinstitutsioon ei peaks olema nii tähtis, et seda tuleb maksumaksjate rahaga päästma tõtata.