Teisipäev, 13. veebruar on liugupäev ehk kihlakute esimene päev. See oli päev, mil paljud igapäevased toimetused jäid tahaplaanile, et anda ruumi aastatuhandete vanustele tavadele ja rahvatarkustele. Meie esivanemate jaoks oli see päev täis rõõmu, ennustusi ja liulaskmist. Liugupäevale kohaselt tõusid nii väikesed kui suured vara, et järgida põliseid rituaale ja saada osa selle erilise päeva maagiast.
Kihlakute nimi pärineb vadja maarahvalt. Vadjakeelne tshihlago arvatakse olevat samast sõnatüvest, kui kihl, kihlama ja kihelkond. Kõik need on muinasajast pärit maausulised mõisted. Vastel on aga üsna hiljutine laensõna saksa keelest.
Liugupäev algas mitmete traditsioonidega, millest üks tähtsamaid oli liulaskmine. Liugupäeval olid kõik liulaskmised lubatud ja soovitatavad. Mäed, mere- või jõejääle ehitatud liurajad või isegi aidakatused olid kõik sobilikud kohad, kust liugu lasta. Liugu võis lasta ükskõik kus, kasutades selleks liukive või muid leitud esemeid. Rõõmsa liulaskmise eesmärk oli teha meele rõõmsaks, keha kergeks ja tuua õnne ning edenemist.
Liugupäev oli eelkõige naiste püha. Naistetööd, eriti ketramine, olid keelatud. Selle asemel soovitati naistel tegeleda paelte punumise ja võrgu kudumisega. Naised kogunesid hulgakesi kõrtsidesse, et ajada omaette naiste asju, nautida seltskonda ja tugevdada kogukonna sidemeid.
Toitumisele pöörati liugupäeval erilist tähelepanu, sest usuti, et söödud toit annab rammu terveks eelolevaks kevadeks ja suveks. Tangupuder, rasvased herned ja oad, seapea ja -jalad ning ülepannikoogid olid menüüs, kuid eriti tähtis oli süüa päeva jooksul 7 või 9 korda. Päev ei olnud täielik ilma korraliku liulaskmiseta, mis lisas toidule ja päevale üleüldist rõõmu.
Liugupäeval oli kombeks teha mitmeid maagilisi ennustusi, mis mõjutasid eelolevat kevadet ja suve. Usuti, et liugupäeval tehtavad tavad ja ennustused võivad muuta asju kas heas või halvas suunas. Naiste tehtud taiad toovad õnnistust ja elujõudu nii perele kui ka majapidamisele.
Lumetul liugupäeval, kui loodus ei pakkunud traditsiooniliseks liuks sobilikku valget vaipa, leiti loovaid lahendusi. Liugupäeva mõjude suurendamiseks soovitati liugu lasta enne päevatõusu ning seejuures hõisata ja hüüda liulaskmise sõnu, nagu “Pikka liugu – pikka kiudu!” ja “Hõissa, liugu!” Liu ajaks pandi põue linapeo ehk linaseemned, et saada osa nende erilisest jõust.
Liugupäev ehk kihlakute päev, mille nimi pärineb vadja maarahvalt, ühendas endas nii kauplemise kui ka mõnusa seltskondliku aja veetmise kõrtsides. Kauba peale liikusid joodi, antud käsiraha ehk kihla ja tehti tehinguid nii kalapaatide kui ka suviste tööliste kohta.
Liugupäeva tavad ulatusid kaugemale liulaskmisest. Tuhkapoisi metsik tegemine, kada ajamine, kärbeste viimine, kirilinnu püüdmine ja laiskuse välja peksmine moodustasid ainult osa sellest rikkast päevast, mil muinaseestlased said osa maagilistest hetkedest, traditsioonidest ja ühise kogukondliku rõõmu jagamisest.
