7. oktoobril toimunud Eesti põliskeelte konverentsil „Kohes mi lää?“ jagasid keelekogukonna esindajad ning eksperdid teadmisi keelte hetkeseisu ja tulevikuvõimaluste kohta.

Keeled kaovad väga ebadramaatiliselt,

tõdes üks ürituse peakõnelejatest, Indrek Park Indiana ülikoolist. „Harva on teada, kes on keele viimane kõneleja,” ütles Park ning võrdles kaduvat keelt aeglaselt tühjaks mineva õhupalliga. Ta tõi hulgaliselt muu maailma näiteid keelte elustamise ja hoidmise metoodikate kohta ning tõdes, et kõige efektiivsem neist on kõnelemine alla 7-aastaste lastega. Parim, kui seda tehakse lapse enda peres. Teine töötav meetod on keelepesad, kus lastega tegelevad vastava keele oskajad, kes kasutavad lastega ainult seda keelt.

Väikekeeled on maetud, peidetud ja vajavad uut esiletoomist,

ütles konverentsi teine peaettekande tegija, haridusantropoloog ning uurija Kara Brown Lõuna-Carolina ülikoolist. Brown tõi linnaplaneerimisest tuntud mõisted nagu matmine, kaardistamine, toetamine ja radikaalne pööre keelekeskkonda ning illustreeris seda paljude maailma linnade ajaloost tuttava olukorraga: sajand või kaks tagasi aegamööda linna alla ära peidetud jõgi koos harudega tuuakse moodsa linnaplaneerimise tulemusena uuesti nähtavale. Keelte nähtavale toomiseks on sarnaselt jõgedega vaja nende asukoht kõigepealt kaardistada ehk üles otsida ressurss – keele kõnelejad ning neid toetada ja väärtustada. See on eelduseks radikaalsele pöördele, kus keeled nagu jõedki on jälle nähtavad ning inimesed saavad nende olemasolust rõõmu tunda.

Keelte oskajad kui ressurss pöördeliseks muutuseks

Konverentsil osalenud sõrve keele rääkija Tammeougu Mari kirjutab oma blogis: „Ühed võtmekõnelejad on kindlasti lasteaiakasvatajad, aga kindlasti ka noored lapsevanemad, värsked vanaemad-vanaisad. … võib-olla keelekõnelejaist mõnevõrra olulisematekski võivad osutuda hoopis lasteaedade direktorid.“ Oodatav pöördeline muutus on aga see, et needsamad lapsevanemad, värsked vanaemad-vanaisad otsustavad teadlikult dominantkeelest erineva ohustatud keele igapäevase rääkimise kasuks. Küsimus, kuidas tekiks neil motivatsioon lapse sündides eesti keelest erinev kodukeel valida, kõlas konverentsil mitmeid kordi.

Põliskeele oskuse deklareerimine ei väljenda nende tegelikku olukorda,

kinnitasid kõik osalenud keelekogukonnad ülevaates oma keele olukorrast. Üksteise järel kuulati seto, võro, mulgi, kihnu, kodavere, kuusalu rannakeele ja sõrve keele lugusid. Kõik esinejad nentisid, et kahel viimasel rahvaloendusel murrete oskuse kohta kogutud andmed on väga tänuväärsed, kuid ei näita kahjuks nende keelte tõelist kõnelejate arvu, vaid nendega seotud inimeste soovmõtlemist. Eesti põliste keelte kogukonnad koosnevad vanema põlvkonna rääkijatest. Esimese keelena rääkivatest lastest on kuulda vaid võrokeste puhul ning sealgi on tegemist mõnede üksikute keeleentusiastidest vanematega perekonnaga. „See ei kõla õiglaselt, et lapsevanemad otsustavad lapse eest ära, et lapsel ei ole kohalikku põliskeelt vaja. Ei ole eetiline võtta ära lastelt keel, mis juhatab nad oma juurte juurde,“ ütles üks osaleja konverentsi paneelarutelu saalikommentaarina.

Eesti Keele Instituudi ja Eesti Keelenõukogu seisukohti selgitavate ülevaadetega esinesid Sven-Erik Soosaar ja Toomas Kiho. Konverentsile tulnuid tervitasid SA Tartu 2024 poolt juhatuse liige Kuldar Leis, setodest korraldajate esindajatena Seto Instituudi juht Ahto Raudoja, Setomaa ülemsootska Evelin Leima ning UNESCO kommunikatsiooni- ja informatsioonisektori osakonnajuhataja ning põliskeelte aastakümne korralduse juht Jaco du Toit.

Konverentsil räägiti Eesti põlistes keeltes ning ingliskeelsed etteasted tõlgiti eesti keelde.