Täna tähistame ühe olulisema Eesti romaanikirjaniku, Karl Ristikivi 111. sünniaastapäeva. Ristikivi pärand kätkeb endas sügavat mõtisklust inimloomuse, ühiskonna ja kultuuri teemadel, kujutades nii minevikku kui ka kaasaegset maailma. Ristikivi oli rahvuslane, kelle sügav isamaa-armastus väljendub tema paljudes teostes – Rootsis põgenikuna elades paraku raske koduigatsuse kujul. Traditsionalistina uskus ta ajatutesse väärtustesse ja ei tundnud end modernses ühiskonnas iial liiga koduselt. Ristikivi sünniaastapäev on aeg mõtiskleda tema loomingu üle, mis jätkuvalt inspireerib ja puudutab südameid.
Karl Ristikivi sündis 16. oktoobril 1912 Paadrema vallas Läänemaal metsatalus. Nooruses käis ta Varba algkoolis, kus juba varakult ilmutas huvi kirjanduse vastu, luges palju ning proovis oma mõtteid paberile panna. Tema edukas koolilõpetamine innustas teda jätkama õpinguid ning nii liikus ta edasi, et saavutada rohkem haridust. Tema paljud teosed on mõjutatud Läänemaa loodusest ja elukeskkonnast. Ka koguteoses “Meie maa”, kuhu Ristikivi kirjutas geograafilised ülevaated Eestist, on tunda, et tema lapsepõlvemaade kirjeldus eristub tunduvalt teistest tekstidest. Mitmed tema romaanide tegelased on pärit Läänemaalt.
15-aastaselt asus Karl Tallinna poeglaste kaubanduskooli õppima, kus ta linnapildi ja kultuuriga tihedamalt kokku puutus. Tema suur huvi lugemise, filmide, raamatukogude ja kirjanduse vastu mõjutas tema soovi end kirjasõnas väljendada. Sellesse perioodi jäi ka jooksupoisi ja müüjaamet ning elu töölisperes, kus teda kasulapseks peeti. Karl Ristikivi lõpetas kaubanduskooli edukalt ja aasta hiljem sooritas küpsuseksami Tallinna kolledži gümnaasiumi humanitaarharus.
Ristikivi kirjanduslik karjäär algas ajalehtede joonealustel veergudel, kus ta avaldas jutukesi juba 1928. aastal, olles vaid kuusteist aastat vana. Tema mitmekülgne noorsookirjandus oli nii kõrgetasemeline, et see tõi talle mitmeid auhindu ja tunnustust ning oli tema kirjandusliku tee alguseks. Aastal 1935 pälvis Ristikivi esimese auhinna Looduse noorsookirjanduse võistlusel oma jutustuse “Lendav maailm” eest. Järgmisel aastal võitis ta võistlusel nii esimese kui ka teise auhinna. Tema alternatiivajalooline noorsooromaan “Viikingite jälgedes” märgib tema üleminekut romaanižanrisse.
Andeka ja sihikindla noorukina õnnestus tal 1936. aastal astuda Tartu Ülikooli. Romaaniauhind võimaldas tal nautida aastast tudengielu. Ristikivi maksis oma õppemaksu ainult kahe esimese semestri jooksul, kuid hiljem vabastati ta sellest kohustusest tänu oma headele õpitulemustele. Alguses soovis ta õppida ajalugu, kirjandust ja keeli, kuid 1936. aastal ei õnnestunud tal filosoofiateaduskonda astumine ning ta valis hoopis matemaatika-loodusteaduskonna, kus geograafia sai tema peamiseks erialaks. Samuti haris ta ennast filosoofiateaduskonnas, õppides ladina ja prantsuse keeli ning süvenedes esteetikasse ja stilistikasse.
Karl Ristikivi tõeline sisenemine eesti kirjandusse oli aga romaan “Tuli ja raud”, mis võitis 1938. aastal “Looduse” romaanivõistluse esimese auhinna. See tõi 26-aastasele kirjanikule tõsise tähelepanu. Isegi A. H. Tammsaare tunnustas teda nii kõrgelt, et nägi Ristikivis oma järglast.
“Tuli ja raud” erines märgatavalt eesti proosa tavapärastest tööliskirjanduse romaanidest, kus valitses hall töölisklassi keskkond ja punane ideoloogia. Ristikivi romaanis leidus positiivne kangelane, kes oli maalt linna kolinud ja püüdles innukalt parema elu poole. 20. sajandi algus oli perioodiks, mil Tallinnas toimus eestistumine, mis peegeldus ka Ristikivi teoses.
Kuigi Eestis toimusid rasked sündmused, nagu Nõukogude okupatsioon ja sõda, ei peatanud need Karl Ristikivi kirjanduslikku loomingut. Kui “Tuli ja raud” kujutas töölisühiskonna teket, siis 1940. aastal ilmunud “Võõras majas” ja mõni aasta hiljem 1942. aastal avaldatud “Rohtaed” andsid kaasaegse pildi eestlaste edusammudest ärimaailmas ja haritlaste arengust. Need kolm teost moodustavad Karl Ristikivi Tallinna-triloogia, mis käsitleb talle hästi tuntud keskkonna arengulugu, kus eestlased hõivasid Tallinna ja kujunesid eneseteadvaks rahvaks, läbides samal ajal kogu inimliku elu kirjusid tundeid, kiusatusi ja intriige, olenemata sellest, kas nad võitsid või kaotasid. Koos Jüri Sääveliga läksid eesti kirjanduse ajalukku ka Jakob Kadarik ja Juulius Kilimit (romaanide “Õige mehe koda” ja “Rohtaed” peategelased). Nii tehasetöölised, kaupmehed kui ka haritlased, kes olid tulnud maalt Tallinna, et oma elu teostada, ei lasknud ennast sealt kunagi välja tõrjuda, hoolimata sündmustest ja võimudest.
Karl Ristikivi leidis kirjutamise kõrvalt ka mitmeid töid, mis aitasid tal igapäevakulusid katta. 1940. aastal sai ta professor Teodor Lippmaa abiliseks Eesti taimestikukaardi koostamisel loodusuurijate seltsi palgal. 1941. aastal töötas ta botaanika kateedri laborandina taimestikukaardi loomisel. Samuti oli tal ülesandeid Tartu linna uurimise toimkonnas seoses sõja mõjudega Tartus. Lisaks osales ta geograafia instituudis rahvastiku- ja majandusgeograafiliste kaartide koostamisel ning valmistas ka Teise maailmasõja rindekaarte Postimehele. 1942. aasta alguses sai ta ajutise tunnistuse cum laude lõpetamise kohta. Viimane ametikoht ülikoolis oli majandusgeograafia instituudi ajutine abiassistendi koht.
Ristikivi andis oma panuse ka kommunismivastasesse võitlusse, töötades Pihkvamaal Saksa sõjaväeteenistuse politseipataljoni staabikirjutajana. 27. jaanuaril 1943 möödus Nõukogude lennukipomm temast nelja meetri kauguselt, kui ta rääkis telefoniga oma töökohas Rüütli ja Laia tänava nurgamajas. Pomm ei lõhkenud, see kukkus maja keldrisse. Samal rünnakul hukkus tema sõber Teodor Lippmaa koos perekonnaga Tartu botaanikaaias.
Aprillis tühistati ülikoolis kõik uurimustööd, mis ei olnud sõjalises mõttes olulised, ning sellega lõppesid Ristikivi töövõimalused ülikoolis. Sellest ajast alates hakkas ta mõtlema pagulusele ja otsustas 1943. aasta sügisel Soome põgeneda. Soomes sai ta tööd Eesti Büroos, kus haldas Soome jõudnud eestlaste isikute andmeid. Soomest liikus Ristikivi koos paljude teiste eestlastega edasi Rootsi, järgnesid otsingud töö- ja elamiskoha leidmiseks. Algul sai ta tööd Uppsala ülikooli geograafiainstituudi arhiivitöölisena. Ta avaldas mitmeid artikleid ja lühijutte, kuid peamiseks keskendumiseks sai romaan “Kõik, mis kunagi oli”, mis avaldati 1946. aastal, ning raamat “Ei juhtunud midagi”, mis ilmus järgmisel aastal.
Murranguliseks kujunes aga Ristikivi romaan “Hingede öö,” mis ilmus 1953. aastal ja eristus traditsioonilisest eesti proosast. Teos ajas palju lugejaid segadusse oma uudse lähenemisega, sümbolismi ja allegoorilise vormiga, kus kogu sündmustik toimub peategelase, kirjaniku enda, alateadvusesse tekkinud kambris. Seal peegeldub pagulasühiskond mitmetes erinevates situatsioonides, mis on tekkinud süütunde ja sooviga leida õigustust oma tegudele kohtu ees. “Hingede öö” väljendab Ristikivi sügavat skeptitsismi modernse ühiskonna suhtes. Tegevus leiab aset vana aasta õhtul, mil Lääne-Eesti tavade kohaselt sarnaselt hingedepäevale avati uksed surnud pereliikmetele ja tuttavatele. Kirjanik läbib selles romaanis omaenda hingedeöö, otsides vastuseid sügavatele küsimustele ja leides kahtluse ja mõistatuse teel mõtteid ja tõlgendusi.
Karl Ristikivi pani väliseesti lugejad taas ootama kaheksa aastat, enne kui ta ilmus nende ette uue teosega “Põlev lipp” (1961). Seekord viis ta lugeja keskaega, noore Konradi sõjakäigule Sitsiilia kuningriigi tagasivallutamiseks. Sellega avas Ristikivi oma ajalooliste romaanide seeria, kus peaaegu igal aastal järgnes üks romaan teisele, tuues lugeja ajas järk-järgult lähemale tänapäevale. Nendes teostes, nagu “Viimne linn” (1962), “Imede saar” (1964), “Mõrsjalinik” (1965), “Rõõmulaul” (1966), “Nõiduse õpilane” (1967), novellikogu “Sigtuna väravad” (1968), “Õilsad südamed” (1970), “Lohe hambad” (1970), “Kahekordne mäng” (1972) ja viimaseks jäänud “Rooma päevik” (1976), käsitleb Ristikivi ajaloolisi sündmusi. Need romaanid, mille tegevus toimub peamiselt Vahemere piirkonnas, kus Ristikivi sageli puhkamas käis, kõnetasid lugejaid oma sügavuse ja mõistujuttudega, mis sageli käsitlesid hirmu, depressiooni, haigusi ja kodutust.
Kuigi Ristikivi ajaloolised teosed on rikkalikud ja mitmekülgsed, on need täis paralleele kaasaegsete sündmustega ja näitavad, et inimese olemus ja ajatud teemad püsivad muutumatuna. Ristikivi näitab oma teostes, et inimene loob ikka ja jälle keskkonna ja intriigid, mis korduvad ajast aega, hoolimata headest kavatsustest. Viimane romaan “Rooma päevik” oli mõneti ennustuslik oma äkilise poolelijäämise ja müstilise jälitusmotiiviga, mis võib olla seotud ka autori enese ees ootava saatusega.
Karl Ristikivi ainsas luulekogus “Inimese teekond” (1972) uurib ta oma sisemist maailma, kajastades oma loomeprotsesse ja sisemisi konflikte. Luuletustes käsitleb ta oma kriise ja kahtlusi, lootusi ja pidevat üksindustunnet. See luulekogu toob esile Ristikivi isikliku arengu ja kogemused, peatudes ikka ja jälle tema painaval kodumaa-igatsusel.
