Järgnev luuletaja, tõlkija, keelemehe ja rahvaluuleuurija Villem Grünthal-Ridala (1885–1942) kirjutis on osa tema pikemast traktaadist “Tõu küsimus”, mis ilmus Villem Reimani toimetatud sarja “Eesti Kultura” III väljaandes 1913. aastal. Nende artiklitega võttis Grünthal-Ridala ette tutvustada eesti lugejale rassitemaatikat ja inimliigi bioloogilist mitmekesisust. Maailmas võidukäiku tegeva antropoloogia ja geneetika teaduslikud avastused omandasid tol perioodil üha enam just rahvusidentiteeti tugevdavat värvingut. Nii käsitles ka Grünthal-Ridala pikemalt “soome-ugri tõu” antropoloogilist omapära ja iseloomuomadusi, tuues välja mitmeid huvitavaid tähelepanekuid. Siin aga avaldame tema käsitluse inimrasside kujunemisest ja terviklikust olemusest, mis oli kooskõlas tollase teaduse uusimate avastustega ja esindas selgelt toonases ühiskonnas normaalseks peetud seisukohti. Kuigi tänapäeval võivad mõningad Grünthal-Ridala väljendused tunduda poliitiliselt ebakorrektsed, tuleb ikkagi tunnustada tema tasakaalustavast loodusfilosoofiast kantud arusaama inimkonna mitmekesisuses peituvast väärtusest.
Tõugude sündimist on sagedasti maakordade sündimisega võrreldud ja kogu teadust tõugudest mingi inimeliseks paleontoloogiaks kutsutud. Ja õiguse poolest, sarnasus on väga suur. Nagu maakera pind sadu ja tuhandeid aastaid kestnud ja nüüdki töötavate sisemiste ja välimiste vägede ja jõudude alusena on sündinud ja edasi sünnib, uute kordade tekkides, vanade murenedes, teiste kordade läbi murdudes või jälle teiste segamini minnes, vee või tule töötlusel, nõnda on lugu rahvastegi maailmas. Looduse suures laboratooriumis, kus leiduvad algjõud salapärastena sel või teisel teel oma isesuguse kuju võtavad, ei ole nähtuste hulgas põhjusmõttelist vahet. Ja see vahe, mis meile silma paistab – ka laadipoolne, kvalitatiivne – ei ole muud kui astmeline, graduaalne. Üks looduse nähtus on enam lihtne ja läbipaistev, teine enam keeruline ja raskemini seletatav, mõni koguni läbitungimatuseni kinni kaetud uurivale silmale. On tuttav, mismoodi maakoor pikkade vaevaliste kogumiste ja kuhjamiste või jälle võimsate vägivaldsete ringutuste kaudu vee ja tule abil on saanud. Korra vajub maapind ühest kohast, teise jälle tõuseb; osad maakera pinnast satuvad vete alla, ja nende pääle heituvad salapärastes sügavustes uued korrad, teised osad ülenevad harilikust tasapinnast, olgu pikaldase joonega või järsu tõusuga, maa sisemise vulkaanilise tegevuse tagajärjel – kuhjavad end, käänduvad mägedeks, mida lumesajud, vesi oma tasandava ja murendava mõjuga uuesti hakkab madalamatesse kohtadesse kandma. Igal pool looduses valitseb püüe ebatasasusi luua, ja siis, kui need sündinud, neid uuesti tasandama hakata.
Tung tasakaalu poole ja teiselt poolt, sellest üle jõudes, lahkuminekut, eristamist sünnitada, need on need kaks sagarat, mille najal kogu tegevus looduse suures töökojas liigub. Ilma teiseta saaks teine tung oma eesmärgi kätte, ja siis oleks kas igavene laialiminek või ühesugune kujutus. Nagu kõik looduses, nii on inimeste kogud oma kujunemises samasuguste seaduste alusel. Pikkade aegade jooksul kogub looduse vägede tujukus kuhugi rahusamasse paika, mille geograafilised olud nagu mingi basseiniks, kaldaks on loonud, selle või teise inimeste rühma, küllalt suure, et sellest suguharu, hõimkond, rahvas ja tõug on võinud sündida. Looduse olud, kogu ümbrus, üleüldse kogu olemasolu tingimused, enesele tarvilikke võimalusi leides, püüavad sellesse erisugusesse massi, mis siingi päranduslikkude kaldumiste piiris liigub, mingit järjestust, mingit selgimist tuua. Algab tasakaalu kättepüüdmine, kristalliseerumine, mille protsessis mitte üksi see tähtis ei ole, missuguste looduse tingimuste alusena see ühteliitumine edeneb, vaid veel enam, või ainagi mitte vähem, ka see, mis ainetest heitiv ja selgiv mass on kogutud. Tarbed, vajadused, see on looduse, ümbruse nõuded tekitavad püüdeid jõukogumiseks selles või teises sihis – sellest alaline tegevus, harjutus, pingutus sinnapoole; teised jõud kuhjatakse vähehaavalise kogumise teel, luuakse ikka enam koomale ja teravamaks, silmapaistvaks, teised kui tarbetumad osad tegevuses jäävad laokile, kängu, ja kaotavad oma tähtsuse jõu ökonoomias. Aga ainult sääl võib kasvamist olla, kus idu selleks leidub: mitte millestki sünnib mitte midagi – sellest see tähtsus, mis kristalliseeruval ainekogul on – sest selles on teine maailm, maailma[täis] võimalusi areneda, kasvada, kuid ühtlasi maailm iseenesest niisama ühekülgne, või võrdlemisi ühekülgne, kindlatesse raamidesse piiratud nagu kõik looduses. Sest loodus isegi on võimetu kõiki mõeldavid võimalusi kokku kuhjama, võimetu teatavatest piiridest üle saama, end ära võitma.
Nõnda on arvatavasti inimese tõud sündinud, mitte üksi eelajaloolisel ajal, vaid veel ajalooliselgi ajal. Ja kui tahetakse, neid sünnib meiegi päevil ja saab ehk tulevikuski sündima, ehk küll teiselt poolt peab ka selle väite piirama tähendusega, et mida enam inimesesugu aja poolest edeneb, seda raskemaks näivad uute tõugude sündimised saavat. On nii kui püüaks tasakaal end küllalt pikal ajajärgul püsivalt ülivõimuliseks teha, samuti nagu seda võime tähele panna maapinna tekkimise käigus, kus järsud murdumised ja mullistused pikkamisi ikka enam ja enam on taltunud. Otsekui ilmuks vanus, see on lõplik tasakaal, vanus oma kindlakskujunenud reeglite, oma selgunud, kristalliseerunud ja kangestunud maailmavaadetega, oma seisukusega, mis püüab nooruse meeletuste ja vallatuste asemele, kus jõuavaldus võib sagedasti jõu raiskamisena tunduda, liikumatuse ja tardunud kindluse seada. Mis korra kujunud, kangestub pärastpoole, ega ole enam võimuline oma endist kerget painduvust tagasi saama. Ja miks ei võiks inimsoo kujunemises korra seesugune tagasitulematu pööripäev olnud olla.
Tõugude saamislugu on mõeldav geneetiliselt, põlvenemismooduliselt, see on, et tõud algusest pääle vähehaaval seesugusteks on arenenud kui me neid nüüd tunneme. See geneetiline soetumine, sündimine, moodustumine on võinud olla kas geograafiline, maateaduslik või ökonoomiline, majanduslik, see on, et moodustumise kohta olid mõjumas kas maa looduslikud tingimused, mille all mõista tuleb maapinda, loodusümbrust, ilmastikku jne, või taas majanduslikud tingimused, siis tingimused, mis sündisid elatusviisist, elu moodudest jne.
Üldiselt ollakse sel arvamisel, et kogu inimeste mitmekesisus on ühist algupära, mida õpetust seepärast ka monogeneetiliseks nimetatakse; selle vastand on polügeneetiline õpetus, et inimesed eri algupära on. Aga olgu selle küsimusega kuidas tahes, kõigiti on tõugude saamine, moodustumine mõeldav sündinuks nii-kutsutud isolatsiooni tsentrites, eralduskeskkohtades, väheste troppidena, rühmadena, millest siis eri tüübid oleksid arenenud. Diferentseerimine, eristumine oleks sündinud ümbruse järgi, kus kliima nagu sest tingitud erutused oleksid esimeses kohas mõjunud; selle kõrval oleksid olnud loodustingimused, loomastik ja kasvustik ning viimaste tingitud elumoodud, oskused, tehnikavahendid ja elatusviisid. Ja need kõik ei oleks võinud mööda minna sügavaid mõjusid järele jätmata. Sest elu karjasena oleks olnud üsna midagi erisugust kui kalastajana või põlluharijana. Ja ses punktis oleks siis majanduslik saamiselugu kokku puutunud inimesloolisega, antropoloogilisega. Maapind ühes sellest järgnenud ökonoomiliste tingimustega oleks aidanud erilaadilist inimese liiki, tüüpi luua ja kui see korra sündinud, oleks see taas omamoodu hakanud kõigi väliste tingimuste pääle tähtsasti mõju avaldama. Neis olukordades oleks pidanud sündima see tegevuslik koosolek kehaliste ja vaimu omaduste vahel, mis eri tõugudes pärast kindlana esineb – see oli aeg, millal elutingimused kogu ulatuses nii sügavasti võisid pääseda organismi arenemise pääle mõjuma, kuna sisemiste eelduste piir ometi õige vähene oli, seks et välise ümbruse mõjule vastapidist tegevust vasta seada. Kujunemiskäik võis küll ainult pikkamisi edeneda, niimoodi, et niihästi välimine kui sisemine kuju võtmine eksitamata samas sihis edasi sai minna, ikka kasvades ja kindlamaks muutudes ilmete poolest.
Selle kohta ei olda kindlad, kui vana inimese olu aeg maa pääl on, kas ta juba tertsiaarsel või alles kvartaarsel ajal on olemas olnud. Kõige alamalt arvates jääks ikkagi seda aega tervega 250 000 – 500 000 aastat, millal inimesesugu seks oleks saanud areneda, mis ta praegu on. Ja selle aja ulatuses on pidanud siis aset leidma ka tõugude moodustumine.
Jääks aga veel küsida, kas on võinud tõud saada selektsiooni, valiku kaudu, see on, et paremini kohastatud eriliste omaduste kandjates tõu tunnused pikkamisi oleksid kuhjunud, või sündis eristumine kehaliste muutuste kaudu ümbritsevate loodustingimuste otsekohese mõju all. Küsimus nii või teisiti on raskesti, peaaegu vaevalt vastatav.
Mis kindel, on see, et juba enne diluuviumi, jääaega, kogu verelahulisi inimeserühmi on leidunud. Neid võiks asjakohaselt algrassideks, algtõugudeks kutsuda. Kes teab, ei erinenud need tõud veel mitte nii mitmeharuliselt, nagu pärastpoolsed, nende jätkajad, või õigemini, nende iseseisvate segude ühteliitumiste edustajad. Suur osa nende algtõugude iseloomulisi lahkuminekuid ei võigi otseselt olla edasi pärandunud, sest enamus nüüdseid tõugusid on ristluste kaudu nende algtõugude vahel moodustunud, kes teab, pääle mõningate primitiivsete loodusetõugude, või mõne harva üksiku puhta haridustõu, mis oleks saanud haruldaselt isoleeritud oludes asuda ja areneda, kokku puutumata muudega. Ollakse üldiselt kindlal arvamisel, et algrassisid enam palju ei ole. Sest kõiki kultuurtõugusid peetakse segamiste saaduseks. Võidakse enama või vähema tõenäitlikkusega isegi ajapunktisid esitada, millel see või teine Euroopa tõug omas nüüdses kujus on saanud. Ja nii on lugu ka meie rahva tõuga, või laiemalt võttes läänesoome tõuga, mille saamise ajaloost eespool pikemalt tuleme kõnelema. Nüüdsed tõud on erirasside ainete kokkuliitumise või jaotumise teel saadud, nii et erilised ained pikkamisi kokku sulasid ja siis ise uuesti mingisuguseks algelemendiks selgusid ja kristalliseerusid.
Rass on siis kord olude mõjust sündinud, edasisoetamise kaudu, ühesuguste väliste tingimuste edasi püsides kindlaks kujunud ja kindlaks saanud ning omade tunnuste poolest seesuguse seisukuse omandanud, et tagantjärele looduseümbrus ja erilised elutingimused enam ei ole jaksanud selle olulisi karaktrid teisendada ega moondada. Tõug on nii moodi oluline püsiv elu tüüpus, mis kogu elu arenemise kaudu maa pääl teatavatesse kujudesse on kristalliseerunud, selgunud.
See oli siis teataval viisil inimkonna lapseeas, millal tõud moodustusid loodusümbruse, kliima, maapinna, elatusviisi jne mõju alustena, siis kui inimesesugu veel pehmekujuline, vahataoline, arenematu mass oli ega olnud omandanud oma isesugust kindlasti münditud ilmelaadi, nii et välised mõjud sügavasti teisendavat tegevust moodustatava kogu pääle võisid avaldada.
Et pärastpoole sugukondade ja hõimude keskel esinevad isikulised iseäraldused välja ei saanud areneda hõimu või sugukonna üleüldistest ilme ja tegumoodu piiridest, liig kaugele, seks mõjus kaasa, pääle arenemise võimaluste vähesuse takistava mõju, hõimu või sugukonna üleüldine nivelleeriv vastategevus, mis teatavad isikulised parandused edasisoetamise kaudu poolitas ja nõrgendas ja kõik iseäraldused lõpuks tagasi viis sugukonna või hõimu enam vähem ühiste tunnusteni, tundemärkideni. Sest teisipidi oleks võinud arenemine nii mitmekesiselt laialiseks minna, et vaid väikesed individuaalsed üksikupärased rühmad oleksid järele jäänud.
Et nii hästi ümbrusel üksiku kohta, ja seega siis ka hõimkondlastel isiku kohta, kui samuti ümbritseval loodustingimustel kogu hõimkonna, rahva ja tõu kohta suur moodustav mõju on olnud, ei ole sugugi salataval; võiks koguni lisada, see mõju on seda tagajärjekam olnud, mida noorem, vähemini väljakujunud mingi hõimkonna iseloomujoonde, karakterite kogu on olnud – sedamööda suurenev seda enam, mida kaugemale esialgseisse oludesse tagasi minnakse. Pärastpoole näikse kuju võttev jõud, nagu looduskonnas, nii ka inimeses, tihenenud, kangestunud, mille tõttu välised mõjud palju tõhusamad pidid olema, et seda mõju saavutada kui varemalt.
Kahtlemata on küll mõõdukal kliimal, teatavata looduslikkude mehaaniliste seadustega – võib-olla, et tähtsus just aegade ja ilmade ning soojusolude vaheldusel oli – väga suur mõju haridusekohaste võimete väljaarenemiseks Põhja rahvastes olnud, kuna lõunapoolne liig suur soojus roiutavalt ja laisaks tegevalt on pidanud mõjuma, nagu äärmise põhjapoolse maa valguse ja soojuse puudus tuimaks ja apaatiliseks või elutumaks muutvalt.
Korra sündinud, moodustunud, on tõutunnused püsivad ja tõug kindlasti määratud, võimaluste piiride poolest; ainult kergesti märgitud teisendused võivad vöimalikud olla kauakestvate tõhusate väliste mõjude tagajärjel. Ja kui suur võibki olla lahkuminevus tõugude iselaadi poolest! See on imesteldavasti suur, ilmne, selge. Palju jääbki ühist eurooplase ja mõne eskimo või Tulemaa asuka vahel, ühisinimelisest hoolimata! Eurooplane avaldab elavat sisemist elu, vaimuteravust ja tahtejõudu, ülepää teatavat vaimulist üleolekut, mida kuskil mujal ei leia, ja selle ülemise inimese liigi kõrval on neeger loid oma vaimsuse poolest, juba nagu sünnipärase laiskusega, ja indiaanlane kange ja paindumata, lage vaimsest elastitsiteedist, nõtkusest. Ning kuidas tunnuksegi mongol kuiv, tarretanud, meelekujutuseta, tuim oma tundetuses!
On mitmelt poolt, kuidas eelpool nägime, kindlaks tehtud, et vaimsed sisemised tunnused ennast mingisuguste anatoomiliste, väliste tunnustega lasevad siduda, iseäraldustega keha ehituses, millist ühteseadmist vaimu ja hinge avalduste vahel, ja seletamist siiski veel ei ole osatud kogu laiuses ette võtta ega tõendada. Et aga sarnaseid korrelatsioone hingeliste ja kehaliste tunnismärkide vahel leidub, on ilmne. Juba enam arenud suursugusem näomood oletab vaimu, ajude suuremat tegevust, sisemist edenust ja kultuuri. Ja sagedasti on võimalik näo järgi ütelda, mis ametkonda või seisusse keegi kuulub. Psüühiline, hingeline individualiteet on tingitud ajude olust ja see taas kogu rühma, seisuse, ametkonna, rahva ja veelgi enam tõu, rassi kvaliteedist, millisusest. On küll tõsi, et see individualiteet, mida enam alamatele kihtidele lähenetakse, seda enam enese erilisuse poolest kahvatuks saab. Kuid et see täiesti isegi alamates kihtides ei kao, näitab eri rasside kõige alamate kihtide tegumoodude võrdlus. Vahe jääb, kõigest näojoonde vähesest arenemusest hoolimata, ometi püsima, suurena, ülesillutamatuna. Ajude lahkuminekut tuleb ajude kesknärvikava erilisest arenemisest otsida, selle arenemise sihist ja arenemise astmest, ja viimaste iseäraldused tingivad näoavalduse ja ilmete lahkumineku, mis inimese sisemist maailma, vaimu ja hinge endast väljapoole isesuguselt peegeldab. Ja nõnda võib ütelda, et, mida enam ajud arenenud, seda enam tuleb see ka välispidi nähtavale – missugustes näojoondes ja kuidas, selle tõlgitsemine on küllalt raske, kuid et see kõik tõlgitsetav, ses ei ole kahtlust olemas.
Ei ole siis sattumus, et eurooplaste kõige kõrgem arenenud olek inimkonnas ühtlasi näoilmete ja kogu välimuse kaudu oma tõu suursugusust avaldab, oma pikapäisusega, otsenäosusega; kuna alamate tõugude alam väärtus juba nende näost ja tegumoodust vastu vahib. Kujutatagu enesele seks mõni mongol Aasia sisemaalt või liiati mõni neeger Aafrikast ette. Missugune vahe, juba välimise nägimuse järele otsustades, peab ajudes ja selle ehituses, struktuuris olema. Ja isegi rahvad, mis ometi palju lähemal seisavad geograafiliselt ja hariduslikult, kuidas võivad needki veel tunduda sagedasti metsikute ja võhivõõrastena, kui küsimus on teise tõu seisukohast teise oma vastu.
Mõned, kes tõu tähtsust ülepää eitavad, ütlevad, et rahvad kõik ühesugused on oma oluliste omaduste poolest; et tarvitseb ainult aega ja võimalust anda, siis luua haridus täielised inimesed ka kõige madalamatest, kõige vähem haritud ja arenud tõugudest, olgu nad neegrid või eskimod, või isegi bušmanid. Oletatagu, et asi nii on. Aga kust tuleb see, et rahvad, kes kõige paremates tingimustes leiduvad, ometi kultuuri sademeid ei ole suutnud anda, nii neegrid, kes aastatuhandeid Egiptuse võimuka hariduse naabruses on elutsenud, midagi säält omandamata. Või miks on nii haletsemise väärilised need Lõuna-Ameerika vabariigid, mis peaaegu täielises anarhias, korralageduses oma elu edasi kiratsevad, kõigist häist tingimustest hoolimata, või samuti need neegririigid, mis vabastatud orjad Haitis ja Libeerias on asutanud. Need on kõige viletsamad pilkekujud riigist ja igast ühiskondlikust korraldusest, kõige selgem tõendus, kuida tõug tagasi peab langema enese loomupärastesse vormidesse.
Mingi tõu eluavaldused on fataalsed, saatuslikud, sest et nad veres peituvad ja oma laadi ja omaduste poolest siis ebahävitatavad on. Aga see ei taha sugugi ütelda, et mõni tõug täiesti igast edenemisest ja arenemisest välja oleks suletud, vaid ainult seda, et see arenemine tõu enese veetud, tõmmatud piirides võib ja peab sündima. Sest enesest ei saada välja, tehtagu mida iganes.
Nüüd on ime, et just põhjapoolsed tõud, karedast kliimast ja ebaedulistest oludest hoolimata, ometi kõige kõrgemale hariduse astmele on ülenenud.
Kes teab, ehk just selle ebasõbraliku looduseümbruse tõttu, mis on alati väsimata ja kestvat tööd nõudnud, inimese jõudu ikka põnevuses hoides, seda laskmata loiduda. Kuid see kõik ei oleks küll midagi aidanud, kui selleks tõu omadustes enestes sisemisi vedrusid ei oleks leidunud, mis iga haridusliku tegevuse võimalikuks on teinud. Me võime ka näha, kuidas otse ümbruse kiuste tõuomaduste tugevus isegi sellele vastu tõrkuva ümbruse võib ümber luua, nagu see on sündinud Põhja-Euroopas, tänu põhjapoolse tõu aktiviteedile, tegevuslikkusele, mis kõigest üle saab. Jõud võib vaid sääl harguda, kus tal mingid idud on olemas. Juba see, et oma tegevuseks ala otsitakse ja leitakse – tugevad ja aktiivsed tõud, nagu korda on läinud tõeks näidata, on alati mere äärde tunginud, sest et see nende tegevusele lahedama ruumi võis avada – see oletab sisemist jõudu ja annab tunnistuse tõu jõulise väärtuse kohta. Seda võime ka oma tõu kohta ütelda: mitte ilmaaegu ei tundnud muinaseestlased tungi mere ääre pääseda; ja et nad sinna asetusid ja jõudsid asetuda, see peaks meid kõigiti austuse tundega nende vasta täitma. See ei olnud mitte sattumus. Sest midagi ei ole juhtumisi, kõik on ikka paratamata vajadus. Kui midagi eales, siis annab see asi kõige kindlama tõenduse meie tõu vooruste kohta. Ainult nüüdne põlv, vaadaku, et nii sama ausasti jõutakse oma jõudu maksma panna, kui esiisad tegid, keda nende sisemise jõu tagavara siia kallastele tõi, läbi kaugete laante ja kõrbete. Kui meil kunagi jaksataks nende tegusid hinnata, sest me oleme harjunud nii sagedasti võõraste ja vastuoksa silmadega asju vaatlema.
