29 aastat tagasi Läänemerel üle 800 ohvriga hukkunud Eesti suurim ja uhkeim reisilaev Estonia on aastakümneteks jätnud maha vastamata küsimusi, mõistatusi ja saladusi. Ametliku Eesti–Rootsi–Soome ühendkomisjoni, mis lõpetas töö 1997. aastal, aruandest on leitud palju vigu ja selle uurimistulemused korduvalt kahtluse alla seatud. Viimati tulid 2020. aastal ilmsiks kaadrid laevavrakil olevatest seniteadmata vigastustest, misjärel Eesti alustas uut laevahuku uurimist. Vaevalt aga saab seegi tuua lõplikke vastuseid kõigile hukkunute ja kadunute omastele.
Iga uue ilmsiks tulnud tõsiasjaga on Estonia teema paisunud aina suuremaks ja raske oleks ette kujutada komisjoni või uurimisrühma, mis suudaks kõigile nurkadele heita ühtviisi eredat valgust. Need, kes uurivad visiiri metallkonstruktsioone ja merepõhja graniitrahnude tugevust, ei tegele samal ajal pääsenute nimekirjast kaotsiläinute otsimisega. Kes püüavad rekonstrueerida laevahuku viimaseid minuteid komandosillal, ei saa samaaegselt ajada laevaliiniga Rootsi veetud sõjatehnika jälgi. Tehniliste vaidluste ja geopoliitiliste spekulatsioonide taustal jäävad üha enam tähelepanuta laeva viimasel reisil viibinud inimeste üksikud lood.
Nende hulgas on lood inimestest, keda ennast pole meie keskel neid vestmas. Nagu saatuslikel hetkedel ikka, tõi ka see tormine septembriöö 1994. aastal välja nii kurjust ja egoistlikku hoolimatust kui ka üllast eneseohverdust. Osad inimesed võisid haarata viimase võimaluse pääsemiseks ja tõugata teised eemale. Hukkunute viimased mõtted, millest me kunagi teada ei saa, võisid kanda neid oma lähedastele, jumalale, hirmule või tulevikuootustele. Kuid samal ajal ilmutasid mõned Estonia meeskonnaliikmed ka südantlõhestavat heldust, tuues ohvriks oma elud, et päästa teisi. Paljude nimesid ega lugusid ei saa me kunagi teada, sest need jäid mere sügavusse ja unustuste hämarusse.
Kell üks öösel, keset Läänemere pimedust ja raskeid laineid, helises Estonia komandosillal telefon. Vastas teine tüürimees Tormi Ainsalu. Teisel pool liini selgus, et autoteki all olevate reisijate öist rahu oli hakanud häirima autotekilt kostev imelik müra. Tormi Ainsalu ütles äsja kontrollkäigult sillale tagasi jõudnud vahimadrus Silver Lindele, et alt olevat helistatud – vöörirambi poolt kostvat mingid imelikud kolksud. Ainsalu andis madrusele käsu võtta pootsman kaasa ja minna autotekile vaatama, kas vööriluugid on korralikult suletud.
Kust see telefonikõne tuli, jääb täpselt teadmata, kuna rahvusvahelise uurimiskomisjoni uurimisel ei suudetud seda kindlaks teha. Siiski on selge, et reisijad ei saanud tavalise laevatelefoni kaudu ise otseühendust võtta komandosillal asuva meeskonnaga. See viib järelduseni, et nad pöördusid abi saamiseks viiendal tekil asunud vastuvõtu- ja infokioski poole.
Sellel hetkel oli infolaua taga 19-aastane praktikandist administraator Helen Reimann. Noor blond naisterahvas kandis esimest korda elus enda õlgadel vastutust reisijate ja meeskonna vahelise teabevahetuse eest, aimamata lähenevat katastroofi ja et tema kätes võivad olla kümned inimelud. Just selle infolaua juurde suundus ka vahimadrus. Autoteki uksed olid trepikäikude poolsest küljest blokeeritud, et reisijad ei pääseks sinna sõidu ajal oma tahtmist mööda sisse. Selle blokeeringu sai infolauast maha võtta.
Kui madrus jõudis viiendale tekile, vahetas infoneiu parajasti rootslasest reisijale raha. Laud sätendas müntidest, kuna reisijal oli mänguautomaadi juures kõvasti õnne olnud. Vahimadrus seisatas ja jäi ootama, kuni neiu lõpetab rahalugemise. Ta ootas umbes minuti.
Äkitselt värises ja vappus kõik nende ümber. Laev kaldus ootamatult ja järsult, paisates nii rootslasest reisija kui ka ülesannet täitma saadetud madruse põrandale. Raha lendas põrandale laiali ning lähedal asuva kaupluse riiulitelt pudenes esemeid. Noor praktikandist infoneiu vabandas rahavahetaja ees, teadmata vähimatki, mis teda ja laeva ees ootab. Ta tegi autoteki uksed lukust lahti ja vahimadrus kihutas trepist alla. Ilmselgelt oli midagi laevaga tõsiselt valesti.
Paraku ei jõudnud madrus enam autotekile. Neljandal tekil tuli treppi mööda vastu hulk ehmunud reisijaid, kes olid osaliselt riietatud öösärkidesse ja tulid autoteki all oleva esimese teki kajutitest. Nad teatasid, et esimesele tekile valgub vesi. Kohe seejärel kaldus laev järsult paremasse pardasse kreeni.
See äratas suure osa reisijatest ning sundis neid otsima väljapääsu alumistelt tekkidelt. Ent reisijatel puudus igasugune teave olukorrast. On selge, et meeskonnaliikmed komandosillal olid samavõrra ehmunud ja ei jõudnud mõelda reisijate äratamisele ega juhendamisele. Tõusis paanika, kus igaüks püüdis päästa end tundmatu ohtu eest. Laeva koridorid täitusid segaduse ja hirmuga, sest enamikul reisijatest ei olnud aimu, kuidas selles kriitilises olukorras käituda.
Neil minutitel võttis otsustamisõiguse enda peale Helen Reimann, andes valjuhääldite kaudu üle laeva kostva üldhäire. Paljud pääsenud on meenutanud noore neiu ärevat häält “Häire! Häire! Laeval on häire”, mis katkes järsku kui noaga lõigatult. Kuigi laeva ametlikus häireprotokollis sellist signaali ei olnud, mõistsid kõik, et midagi väga tõsist oli juhtunud. Isegi need, kes alles äsja olid ärkvele saanud ega mõistnud veel päris täpselt, mis toimub, said aru, et nende elud on ohus. Küllap oleks Helen Reimann jätkanud ka rootsi ja inglise keeles, kuid ilmselt ta kukkus laeva kreeni tõttu. Ometi suutis ta veel jalule tõusta, püüdes aidata paanikas reisijaid, kes tunglesid nüüd infoleti ümber.
Seejärel kuulsid kõik valjuhääldist kodeeritud sõnumit “Mr Skylight to number 1 and 2” – see oli teine tüürimees Tormi Ainsalu, kes andis teada tulekahjuhäirest. Pääsenute sõnul kõlas ka Ainsalu hääl ärevana, tuues ilmsiks olukorra tõsiduse. See signaal oli mõeldud kasutamiseks mitte ainult tulekahju, vaid ka muude ohtlike olukordade korral. Sõnum kutsus kokku peamised päästerühmad ja muutis komandosilla laeva juhtimiskeskuseks.
Viimast korda kuulsid pääsenud meeskonnaliikmed Helen Reimanni häält VHF-raadiotelefonil. Nähtavasti oli raadio viimane lootus komandosillaga ühendust saada. Ta oli jäänud oma tööpostile infolauas, seistes silmitsi ülespoole tunglevate meeleheitel reisijatega. Paraku puudus tal igasugune teave olukorrast, mida neile edasi anda, ja otsis selgust, pöördudes vahimeeskonna poole. Ent kusagilt ei saabunud abi ega juhiseid.
Kuigi Helen ei tundnud veel merd ega isegi oma laeva, käitus ta nagu tõeline meremees – kohusetundlikult ja julgelt. Ta oleks pidanud infolaua juba ammu omapead jätma, kui oleks tahtnud pääseda. Kuid meeskonnaliikme kohusetunne reisijate ja laeva ees hoidis teda paigal. See kohutav tund jäi viimaseks nii selle noore naise kui ka sadade reisijate elus, keda ta enam aidata ei suutnud.
Kusagil ülal tormikohina saatel läks raadioeetrisse Estonia mayday-appikutse. Läks mitu minutit, enne kui Estonia sai kontakti lähedalasuva Silja Europaga. Esimese hädasignaali edastas Tormi Ainsalu inglise keeles, kuid nüüd võttis selle üle kolmas tüürimees Andres Tammes, kes läks üle soome keelele, et suhelda Silja Europa meeskonnaga.
Kriitilisel hetkel lülitasid laeva peageneraatorid end välja ja komandosilla ekraanid kustusid. Kui Silja Europa tüürimees küsis raadio teel Estonia koordinaate, ei saanud Tammes elektrikatkestuse tõttu neid anda. Mõne hetke pärast alustas tööd abigeneraator, kuid GPS-navigaatori toiteallikas oli ilmselt katkenud. Tammes teatas raadio teel, et laeva täpset asukohta pole võimalik kindlaks teha.
Komandosillale saabus vanemtüürimees Juhan Herma, kelle kajut asus laeva esiotsas. Kapten Arvo Andressoni saatuse kohta on palju spekulatsioone, kuna tema häält ei ole kuulda mayday-kutsungi salvestusel. On arvatud, et kapten Arvo Andresson oli kukkunud või raskelt vigastada saanud hetkel, kui laev kaldus järsult kreeni. Sel juhul pidi 30-aastane vanemtüürimees Juhan Herma võtma juhtimise üle.
Estonia appikutsele vastasid koheselt lähedalasuvad laevad Silja Europa ja Mariella. Kuid kell 1:25 ei teadnud Andres Tammes ikka veel öelda laeva asukohta. See tegi oluliselt raskemaks abi jõudmise sündmuskohale.
Mõni kuu pärast laevahukku toimunud tuukriuuringutel leiti komandosillalt vähemalt kolm surnukeha. Üks neist asus silla taganurgas kaardikambris. Just seal paiknes ainus võimalus laeva koordinaadid kindlaks määrata, juhul kui GPS-navigaator enam ei töötanud.
Laeva kreen oli juba üle 45 kraadi ning peageneraatorid seisid. Sillal liikumine muutus iga minutiga järjest võimatumaks, kuna laev vajus aina rohkem kreeni ja uppus nüüd ka ahtri suunas. Juhan Herma haaras uksepiidast ja laskus jalad ees tema all olevasse kaardikambrisse, vinnates end meeleheitliku pingutusega tagaruumi. Väljapääsu sealt enam ei olnud.
Kell oli minut enne poolt kahte, kui Andres Tammes viimaks edastas raadio teel laeva asukoha. Soomekeelse raadioside taustal on kuulda Juhan Herma häält, kes hõikab koordinaadid eesti keeles kusagilt kaugemalt. Sel hetkel oli silla parem tiib juba vee alla vajumas. “Tõesti halvasti, tõesti halvasti paistavad asjad siin,” on helilindile jäänud viimane arusaadav raadio teel edastatud Andres Tammese lause. Varsti pärast seda Estonia enam ei vastanud.
Nendel viimastel hetkedel, ülirasketes tingimustes ja võimatute olude kiuste, määrati kindlaks laeva asukoht ja peeti viimane raadioside. See kangelaslik tegu päästis kümneid inimelusid.
Juhan Herma andis käskluse nooremtüürimeestele sillalt lahkuda ja püüda end päästa. Tema enda saatus oli määratud ja ta jäi komandosillale. Valjuhääldist kostis veel käsk laevalt lahkuda ja siis vajutas keegi sillal viibinutest udusireenile. Selle heli saatel vajus sild tasapisi vee alla.
Laevatekil ja küljel käis samal ajal aga laevakere sügavusest sinna jõudnud reisijate ja meeskonnaliikmete heitlus ellujäämise pärast. Püüti vette lasta päästepaate ja -parvi. Üks selles olukorras paljusid reisijaid aidanud meeskonnaliige oli laeva teise vahetuse kapten Avo Piht.
Piht oli laeval reisijana, kuid võttis õnnetuse käigus vastutuse päästa võimalikult paljusid. Ta kiirustas oma kajutist laeva välistekile, kui laev oli juba kreenis. Ta oli riietatud tavalisse särki ilma laevaohvitseri tunnusteta, ja paljude reisijate jaoks oli ta lihtsalt keegi, kes üritas teisi aidata, olukorras, kus laevameeskonnalt oodati abi, juhiseid ja tuge.
Kapten Avo Piht liikus välistekil vöörist ahtri poole, jagades päästeveste kaheksanda päästepaadi juures. Seal nägid teda tegutsemas mitmed meeskonnaliikmed, nagu motorist-treial Ivan Siljajev ja külmutusseadmete mehaanik Andres Verro. Laevarestorani ettekandja Sirje Johanson, kes tuli välistekile laeva ahtripoolsest uksest, märkas kapten Pihti, kuidas too jagas päästeveste ja üritas nii hästi kui võimalik organiseerida kaootilisi päästmiskatseid. Samuti on madrus Valdur Matt kinnitanud, et kapten Piht andis tekil käsklusi ja tema hääl kõlas selles segaduses teistest üle.
Ohutusabi Ervin Roden, kes pääses välja samuti ahtripoolse ukse kaudu, nägi, kuidas kapten Piht tuli vööri poolt, jagas korraldusi ja aitas tekil olijaid. Rodenil käskis ta minna aitama laevapere tüdrukuid, kes püüdsid kaheksandal tekil päästeparve vette lasta. Ervin Roden täitis kapteni käsku ning Avo Piht jäi temast ahtriukse juurde. Sel ajal oli laev juba peaaegu külili ning inimesed ronisid tekilt laeva küljele, mis aegamööda vee alla vajus. Laeva nina tõusis enne uppumist veel kõrgele vee kohale.
Kapten Piht oli pääsenute nimekirjas, kuid ei jõudnud kunagi koju. Koos temaga tabas sama saatus veel umbes kümmet meeskonnaliiget. Pihti pääsemise kohta tuli hulgaliselt teateid ja tunnistusi Turu haiglast ning mujaltki. Tema kadumise ümber on jäänud mitmeid küsimärke ja müstikat. On selge, et kui keegi soovis õnnetuse asjaolusid varjata, tuli vabaneda ka olulistest võtmetunnistajatest, ja kapten Piht oli kindlasti üks neist.
Ametlikel andmetel pääses Estonia katastroofist eluga 137 inimest. Nende pääsemine oli võimalik tänu kangelastegudele, mida selles ootamatus katastroofis tegid laevapere liikmed, kes ise kunagi koju ei jõudnud. Kui ka suur osa Estonia huku üksikasju jääb igavesti saladuseks, on vaja iga aasta septembris siiski meenutada Eesti meremeeste kohusetunnet, au ja kõiki ohvreid, kelle meri tol ööl endale nõudis.
