Sel nädalal tähistas oma 98. sünnipäeva Eesti Leegioni ja metsavendluse veteran Ilmar Lokka – mees, kelle elu on olnud võitlus vabaduse, au ja kodumaa eest. Eesti Endiste Metsavendade Liit tunnustas väärikat sünnipäevalast oma kõrgeima autasu – teeneteristiga. See on tunnustus mehe kangelaslikkusele ja visale vaimule, mis trotsis ka Siberi pakast ja Nõukogude repressioonide julmust.
Ilmar Lokka on sündinud 6. augustil 1927 Tallinna südalinnas, kolmandat põlve tallinlasena. Ta lõpetas Tallinna Reaalkooli 61. lennu. Aastal 1944, kui Nõukogude väed lähenesid taas Eestile, otsustas Lokka koos oma klassikaaslase Leon Tammeväliga, et midagi tuleb teha. Nagu Vabadussõtta läinud koolipoisid, tahtsid ka nemad astuda vastu punasele vägivallale.
Saksa okupatsioonivõimud õppurpataljoni plaani ei soosinud, kuid Ilmar määrati tööle Eesti Leegioni kindralinspektsiooni. Tema kohuseks sai rindelt naasvate meeste registreerimine. Ent seal sattus Lokka vastu tahtmist konflikti: pärast väikest sõbrameheteenet tuli tal vabatahtlikuna rindele minna.
Ilmar Lokka võitles 1944. aasta augustis Tartu lahingus, paiknedes Unipiha mõisa lähistel. Kui ta ühel hommikul läks kaasvõitlejatele suppi tooma, algas vaenlase rünnak. Supinõu jäi maha ning lahing sai alguse. Granaadid, automaadivalangud – kümme koolipoissi seisid vastamisi Punaarmee ülekaaluga. Kaks klassivenda, Leon Tammeväli ja Hans Nuudi, mõlemad 17-aastased, jäid langenuina maha.
Pärast sakslaste lahkumist ja Nõukogude okupatsiooni saabumist muutus olukord keerulisemaks. Lokkat otsis juba MVD. Koolist visati välja. Algas põgenemine. Elati salaja, peideti end, kuni lõpuks viis tee Aegviidu metsadesse, kus koos Pooli Oti ja teiste vaprate meestega loodi punker Jänijõe äärde. Varjend, mida nad naljatledes nimetasid “Krasnõi Plin”, sai nende pelgupaigaks.
Nende tegevus ei piirdunud enda varjamisega. Kord märkasid nad vene sõjaväelaste kolonni, mis suundus metsavendade vastasele haarangule. Lahing oli vältimatu. Teisel korral tulistas Lokka koos kaaslastega punavõimu kõrgema ametniku autot. Tulevahetuses sai Ilmar Lokka kaks kuuli – üks jalga, teine selga. Ta jäi elama. Raskelt haavatuna tassiti ta punkrisse tagasi.
Metsavendade tabamise lõks oli julm ja halastamatu. Ilmar Lokka arreteeriti 1945. aasta lõpul, süüdistatuna kodumaa reetmises – Nõukogude Liidu silmis. Tuli kümme aastat vangistust ja viis aastat asumist.
Alguses Komi ANSV, edasi Baikali taha ja lõpuks Kolõma surmalaager, kuhu igavesti kadus tuhandeid eestlasi. Seal, miinus viiekümne kraadises külmas, õppis Ilmar Lokka elama nagu sõdur, nagu ellujääja. “Laager oli nagu treening,” ütleb ta tagantjärele muigega, meenutades kaheksat tihumeetrit lehist päevas, mida tuli kahemehesaega saagida.
Tema ema, kes poegade vangistamise tõttu kuus aastat Harku vanglas istus, korjas oma näljast suud toita säästetud kuivikutest pakke Siberisse. “Õigel nõukogude emal ei tohi olla tundeid bandiidist poja vastu!” karjus prokurör. Aga emal olid. Ja need ematunded päästsid Ilmari elu.
1957. aastal sai Lokka Eestisse naasta. Ta lõpetas edukalt Ehitustehnikumi, õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis, töötas insenerina ning lõi pere. Ta treenis, elas mõõdukalt ja aktiivselt. Täna, 98-aastaselt, on ta endiselt elujõuline – vapra keha ja kindla vaimuga.
Ilmar Lokka on elav mälestusmärk ajast, mil Eesti pojad tõusid relvaga vabaduse kaitsele. Ta ei ole viimane leegionär ega viimane metsavend – aga ta on üks neist, kes veel tunnistab, räägib ja hoiatab. Eesti ei tohi unustada, kelle teenete najal meie riik on okupatsioonide kiuste püsima jäänud. Meie vabadus ei ole iseenesestmõistetav. See on kootud Ilmar Lokka suguste meeste vere, valu ja visadusega.
