Jüri Uluotsa kuulus raadioesinemine 7. veebruaril 1944 oli murranguline hetk Eesti ajaloos ning kajastas riigi vastust Nõukogude Liidu agressioonile. Eelnenud sündmused olid Eestile keerulised, kuna Narva rinne oli punavägede sissetungi tõttu kriitilises seisus, ning vajadus kiirete otsuste järele oli ilmne. Kogu riik seisis silmitsi raske valikuga, kuidas reageerida Nõukogude Liidu sissetungile ja okupatsioonile. Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe poolt 30. jaanuaril välja kuulutatud üldmobilisatsiooni algus oli üsna loid. Kuna oli mõni päev aega, siis keskmine mees esimesel päeval kohale ei tõtanud ja mälestuste põhjal otsustades vaadati, mida teised teevad, või saadi kokku ja arutati, mida teha.

Peaminister Jüri Uluots kutsus seetõttu kokku Eesti rahvusliku juhtkonna koosoleku, kus osalesid kõik Eesti erakonnad alates põllumeestekogudest kuni sotsiaaldemokraatideni. Langetada tuli üks Eesti ajaloo raskemaid otsuseid. “See on raskem, kui seda oli Lembitu otsus,” väljendas tol korral Uluots. Pärast mitmepäevast nõupidamist jõuti üksmeelele: Eesti pidi osutama relvastatud vastupanu Nõukogude Liidu okupatsioonile ning võitlema iseseisvuse taastamise eest, võttes selleks vastu vajalikku abi Saksamaalt.

Langetatud otsusest tulenevalt pöördus peaminister Jüri Uluots 7. veebruaril 1944 raadiokõnega eesti rahva poole, tehes seda kahekõne kujul toimetaja Jaan Kitzbergiga. Uluotsa raadioesinemine oli ülioluline, kuna see mobiliseeris rahva ühise eesmärgi nimel võitlema ning tõstis vastupanu vaimu. Raadiokõne andis selge signaali Eesti rahvale ja maailmale, et Eesti ei kavatse alistuda okupatsioonile ning on valmis võitlema oma vabaduse eest. Kuigi sõja lõpptulemus oli etteaimatav, andis see kõne Eestile vajalikku julgust ja kindlustunnet ning näitas, et Eesti rahvas on valmis võitlema oma vabaduse eest hoolimata keerulisest olukorrast.

Mis teie, härra professor Uluots, peate eesti rahva suhtes praegusel ajal kõige tähtsamaks?

Minu arvamise järgi on käimasolev Teine maailmasõda eesti rahva kohta praegusel ajal kõige tähtsam sündmus. Sellepärast, et sõjasündmuste käigust ja tulemustest sõltub eesti rahva lähem ja kaugem tulevik ning eriti just olevik.

Miks peate sõda just eesti rahva oleviku kohta tähtsaks?

Sellepärast, et sõjasündmustik ei seisa enam Eesti maa-alast kaugel, vaid ulatub uuesti Eesti piiridesse. Kui bolševistlikul Venel läheks korda veel kaugemale Eesti pinnale tungida, siis praeguse idas tarvitatava sõjapidamisviisi järgi on teada, mis sünniks. Kogu Eesti maa-alal talud ja külad, alevid ja linnad põletatakse ning rahvas hävitatakse või viiakse võõrastesse maadesse asumisele.

Niisiis teie peate praegust olukorda eesti rahvale väga tõsiseks?

Jah, pean praegust olukorda äärmiselt tõsiseks, üheks kõige tõsisemaks, mis eesti rahva ajaloos üldse on olnud. Eesti rahva elu ja surma küsimus on otsustamisel.

Kes on otsustajad?

Suured rahvad ja riigid oma tohutute sõjajõududega näivad olevat esmajoones otsustajad.

Kas teie tahtsite ütelda, et väikesed rahvad ei ole oma saatuse üle kaasa otsustajad?

Palun minu eelmist ütlust mitte valesti mõista. Minu arusaamise järgi ka vähemad ja väikesed rahvad on esinenud ja esinevad maailma ajaloos sama paratamatusega nagu vähemad, väikesed ja äärmiselt väikesed kehad ja kehakesed taevalaotuses, taime- ja loomariigis ning ka kõigil neil on oma elutungid ja õigused elule targalt korraldatud maailmakorras.

Teie tahate sellega ütelda, et ka praeguses tohutus sõjalises heitluses ja selle heitluse tulemustes on ka väikestel rahvastel oma osad täita ja nad on sündmuste käigus ja lõpptulemustes kaasa otsustajad?

Jah, olete mind täiesti õigesti mõistnud. Tahaksin ütelda veel rohkemgi. Minu arusaamise järgi suured rahvad ja riigid tekivadki ja püsivad sel viisil, et nad vähematele ja väikestele rahvastele on oma eluõigused võimaldanud ja nõnda toonud suuremaid jõude ka sõjalisteks heitlusteks.

Kas teie seega arvate, et ka eesti rahvas on praegusel otsustaval ajal oma saatuse kaasaotsustaja?

Täiesti kindlasti on eesti rahvas oma praegusel saatusraskel ajal oma saatuse kaasaotsustajaks. Ja ka iga eesti rahva liige on kaasaotsustaja.

Kuidas teie seda kaasaotsustamist mõtlete?

Mõtlen seda nõnda palju kui see otsustamine eesti rahvale ja tema liikmetele on võimaldatud.

Kas ma tohiksin paluda mõnele üksikküsimusele vastust?

Palun.

Praegu toimetatakse mobilisatsiooni ja kas teie ei avaldaks oma arvamist selle kohta?

Varem juba ütlesin, et praegu on eesti rahvas äärmiselt tõsises olukorras. Ka kõige vähema olevuse ja kõige väiksemagi rahva ürgne ja loomulik õigus on ennast kaitsta ründamise vastu. Üksikult või väikeste hulgakestega ei jõuta ennast kaitsta. Ainult ühiselt ja koondatud jõul saab rahvas endakaitset teostada. Seepärast toetan täielikult mobilisatsiooni head kordaminekut. Mõtlen, et sel viisil eestlased omaendi jõududega on vajaduse kohaselt võimelised kaitsma oma maad ja oma rahvast, oma isasid ja emasid, oma õdesid ja vendi, oma poegi ja tütreid.

Kas Teie peate võimalikuks ka teistsuguseid mõtteid ja väiteid mobilisatsiooni suhtes?

Olen kõiki mõeldavaid mõtteid ja väiteid selles suhtes kaalunud. Praegu midagi ei kaalu üles vajadust mobilisatsiooni teostada.

Kas te tahate sellega ütelda, et mobilisatsioonil on veel rohkem tähendust kui eespool toodud rahva endakaitse idast tuleva kommunistliku rünnaku vastu?

Jah, ma tahan rohkemgi ütelda. Mobilisatsiooni heal kordaminekul ja selle tulemusena rohkel arvul kogunenud, võimalikult hästi relvastatud ja oma maa ja rahva piire ja eluaset kaitsvail Eesti sõjalistel jõududel on hoopis suurem tähendus, kui seda siin avaldada jõuaksin ja saaksin. Paluksin selles suhtes olla täiesti veendunud.

Kas teie arvate, et mobilisatsioon on tarvilik praegu, hoolimata sellest, et Saksa sõjaväed ja võimud on meie maal?

Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu, Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud: ei ole siis enam võimalik eestlastel ennast mobiliseerida ega ka eestlastel midagi korraldada.

Kas te tahate viimase ütelusega vihjata sellele, mis juba algul ütlesite, nimelt, et praegune aeg on otsustav Eestile mitte ainult oleviku, vaid ka tuleviku suhtes?

Tahan ütelda järgmist: Millisel viisil me oma rahva elu tulevikus ka ei kujutaks ja millist head ja ilusat Eestit me ka oma mõttes ja südames ei kannaks kui oma kallimat vara, on kõige selle tulevase elava Eesti eeltingimuseks ikka see, et kommunistlik nõukogude võim meie maale ei pääseks kuni rahu saabumiseni ja selle rahu kindlustamiseni. Seda ei tohi me ka ühekski sekundiks unustada, muidu eksime rängalt ja hukkume olevikus ühes oma tulevikulootustega. Kui meie aga seda ei unusta ja praegu kiiresti ja targalt talitame, siis minu parema arusaamise järgi täituvad Eesti lootused ka tulevikus ja Eesti püsib. Jumal aita eesti rahvast ja igat tema liiget!