1944. aasta suvi oli Eestile kriitiline aeg, mil Nõukogude Liidu Punaarmee üritas tungida sügavale Eesti territooriumile. Pärast edutuid katseid Auvere juures, alustas Punaarmee 2. löögiarmee uut rünnakut Narva jõe ääres, keskendudes Narva, Riigiküla ja Narva-Jõesuu piirkondadele. Nõukogude väed soovisid murda läbi Saksa ja Eesti vägede kaitsest, mis koosnes suuresti 20. Eesti Relva-SS diviisi võitlejatest.
25. juuli hommikul algas Nõukogude suurtükiväe massiivne tulelöök 20. Eesti Relva-SS diviisi 46. rügemendi kaitsepositsioonide pihta. Rünnaku intensiivsus oli tohutu, hävitades suure osa kaitserajatistest ja läbimurdelõiku kaitsnud üksustest. Kolm pataljoni Punaarmee 131. ja 191. laskurdiviisidest ületasid Narva jõe Kudruküla juures, põhjustades Saksa ja Eesti vägedele tõsiseid kaotusi. Pärast suurtükitule lõppu jäi 46. rügemendi III pataljoni rivvi vaid umbes 100 meest, kes pidid kaitsma laia lõiku.
Veteranide mälestustes mainitakse sageli, et diviisi tagasitõmbamise ettevalmistamisel anti käsk saata laskemoonatagavarad tagalasse, jättes võitlejatele vaid kaasas kantava laskemoona. Kuulipildujate puhul oli see umbes 3000 lasku kuulipilduja kohta. Kuid oodates vaenlase pealetungi, jäi osa allüksusi käsu täitmata ja jätkas võitlust kogu olemasoleva laskemoonaga.
Punaarmee alustas jõe forsseerimist hommikul kell 7:20, kasutades puidust sapööripaate ja muud varustust. Tugeva tuule ja jõelainetuse tõttu oli jõe ületamine keeruline, kuid esimene laine jõudis läänekaldale umbes 20 minutiga. Samal ajal intensiivistus Saksa ja Eesti suurtüki- ning miinipildujatuli, kuid see ei suutnud peatada Nõukogude vägede massiivset pealetungi.
Nõukogude laskurdiviisid jätkasid jõulist pealetungi, ületades jõe ja tungides edasi metsa, kus nad sattusid lähivõitlusse 46. rügemendi 10. ja 11. kompanii riismetega. 11. kompanii komandopunkti juures peeti ägedaid käsitsivõitlusi, kuid vaenlase ülekaal viis siiski taganemiseni.
Vaatamata eestlaste ja sakslaste väsimatule vastupanule, jõudsid Punaarmee väed Narva jõe läänekaldale ning alustasid sildade ja tugipunktide rajamist. Narva sillapeade kindlustamine võimaldas tuua üle raskemat varustust, sealhulgas suurtükke ja tanke.
25. juuli varahommikul lasti õhku Narva sild, et aeglustada vaenlase edasiliikumist. Samal ajal alustasid Saksa väed, sealhulgas 20. Eesti Relva-SS diviis, taandumist Sinimägedesse, kus nad asusid uutele kaitsepositsioonidele.
25. juuli 1944 oli Eesti kaitsjatele raske päev, kuid nende kangelaslik vastupanu Narva jõe ääres tõkestas Punaarmee kiiret edasiliikumist ja andis võimaluse organiseerida uut kaitseliini Sinimägedes. Eesti sõdurite vaprus ja pühendumus jäävad alatiseks meie ajaloomällu, tuletades meelde, et isegi kõige raskemates olukordades suutsid nad seista Eesti vabaduse ja sõltumatuse eest.
