1944. aasta 26. juuli hommikuks taandus III SS-soomuskorpus Narva alt ja asus uutele positsioonidele Tannenbergi liinil, mille keskmes olid Vaivara Sinimäed. Eesti territooriumil asuvad kolm kõrgendikku – Grenaderimägi, Lastekodumägi ja Tornimägi – said lähitundidel tunnistajaks ühele Teise maailmasõja veriseimale lahingule, kus rindejoon kulges läbi tule ja vere.
Saksa vägede paigutus Tannenbergi liinil algas juba 25. juulil, mil rannikul Mummassaare piirkonnas asus major Alfons Rebase juhitud 47. rügemendi II pataljon. Järgnevalt olid paigutatud 23. SS-diviisi Nederland 54. pioneerpataljon, 49. SS-rügemendi De Ruyter I ja II pataljonid, merejalaväe kompanii Ostland, 24. SS-rügemendi Danmarki III pataljoni kompaniid ja 23. SS-rügemendi Norge III pataljon.
Öö jooksul asusid positsioonidele ka 11. Ida-Preisi diviisi üksused, sealhulgas 285. julgestusdiviisi 288. ja 292. politseipataljon ning 113. julgestusrügement. Edasi kuni Peipsini oli 300. Eriotstarbelise Diviisi vastutusala, mis koosnes peamiselt Eesti piirikaitserügementidest. Esimese kaitseliini taga paiknes flaami 6. SS-ründebrigaadi Langemarck I pataljon, Grenaderimäel 23. SS-rügemendi Norge II pataljon ja Rootsi valli taga 54. SS-suurtükirügemendi üksused.
Sinimägede lahingu esimene päev algas 26. juuli hommikul, kui Nõukogude Liidu suurtükivägi alustas tugevat pommitamist, millele järgnes jalaväe ja tankide rünnak. Vaivara Sinimäed langesid mitmetunnise raskesuurtükiväe ja reaktiivmiinipildujate tule alla. Eriti rängalt pommitati Lastekodumäge ja selle ümbrust, mille tagajärjel flaamlaste 6. SS-ründebrigaadi Langemarcki I pataljon pea täielikult hävis. Mürsu otsetabamuse sai Langemarcki staap, jättes pataljoni ohvitserideta. Pataljoniülem Wilhelm Rehmann sai kergelt haavata, kuid lahkus rindelt, jättes juhtimise Georg D’Haesele.
Rünnakule asusid 98. tankipolgu T-34 tankid, mille külgedel olid kirjad “Nõukogude Eesti eest”, toetades 201. ja 256. laskurdiviisi. Ühisrünnakuga murti läbi mereväelaste kaitseliin Tallinna–Narva maanteel Lastekodumäe jalamil. Saksa vägede peakorteris moodustati seepeale 24. rügemendi 11. kompanii reservijäetud tankitõrjerühmast löögirühm, mis saadeti läbimurret likvideerima. Öö pimeduses toimunud vasturünnakuga hävitati 6 Nõukogude tanki ja võideti tagasi kaotatud positsioonid Lastekodumäe jalamil.
Nõukogude tankide katse läbi murda Langemarcki brigaadi 3. kompanii positsioonidest ebaõnnestus, kuna nende kaks tankitõrjekahurit lasksid puruks 5 tanki ja mitu vastase tankitõrjekahurit, mis ehmatas jalaväe ja rünnakust ei tulnud midagi välja. Selle karistuseks said Langemarcki positsioonid uue tugeva tulelöögi osaliseks.
Kindral Felix Steiner tegi öösel vägede paigutuses järgmised muudatused, tajudes üliohtlikku olukorda. Paul Albert Kauschi võitlusgrupi soomusjõud koondati Tornimäe taha nõgudesse, osa ründesuurtükke ja tanke jäi Tornimäe merepoolse nuka taha Tornimäe sees olevate maa-aluste komandopuntide kaitseks. Sinna paigutati ka Saksa uduheitjate kompanii.
Sinimägede lahingu esimene päev oli verine ja karm, ent Saksa vägede kindlameelsus ja kiire ümberpaigutus suutsid esialgsele Nõukogude rünnakule vastu seista. Eesti vabadusvõitlejate, Saksa sõdurite ja nende liitlaste kangelaslikkus Sinimägede kaitsmisel jääb alatiseks meelde kui märgiline hetk meie ajaloo ühes suurimas lahingus.
