1944. aasta septembri keskpaik tõi Eestile otsustavad ja traagilised sündmused. See hetk tähistas Eesti iseseisvuse viimaseid hingetõmbeid enne verise okupatsiooni uut lainet, mis oli määratud kestma veel aastakümneid. Sakslaste salajased plaanid Eestist taanduda olid juba paigas, kuid eesti üksused seisid endiselt kindlalt, olles kaitsnud oma kodumaad üheksa pikka ja rasket kuud. Nüüd aga paiskas vaenulik Nõukogude Liit Lõuna-Eestisse tohutud jõud, valmistudes löögiks, mis pidi murdma Eesti viimased kaitseliinid ja avama tee nii Läti pealinna Riia kui kogu Baltikumi vallutamiseks.
Väike-Emajõgi muutus veriseks lahingutandriks, kus väikeste Eesti ja Saksa üksuste vastupanu pidi taluma Punaarmee ülekaalukat rünnakut. 14. septembril 1944 algas siin Nõukogude Liidu Riia operatsioon, mille eesmärk oli jõuda Läänemereni ja sulgeda Saksa vägede taganemisteed. Selle rünnaku käigus pidid murduma Eesti ja Saksa kaitseväed.
Saksa ja Eesti üksused olid end paigutanud Väike-Emajõe joonele, kus vaprad eesti mehed Omakaitse Valga lahingpataljonist Jõgeveste juures seisid relv käes vastamisi vaenlasega. Omakaitse üksused, keda sakslased tavaliselt ei pidanud võitlusvõimelisteks, tõestasid oma väärtust sel saatuslikul hetkel, kui Punaarmee pealetung algas. Mitmed eestlased olid taandunud Elva alt ka 12. lennuväe välidiviisi koosseisus, valmistudes meeleheitlikuks kaitselahinguks.
Septembrikuu hommikupäike tõusis ja Väike-Emajõe rinne püsis pealtnäha rahulikuna. Kuid see oli vaid tormieelne rahu. Siin-seal kõlasid üksikud vintpüssilasud ja kuulipildujavalangud, kuid üldiselt valitses vaikus – kuni kella 9-ni. Siis tabas jõekallast kohutav mürin, kui Punaarmee suurtükivägi ja lennuvägi alustasid massiivset ettevalmistavat tulelööki. Maa värises ja plahvatustes tõusid mullasambad. Tulerull kestis üle tunni ja laastas sakslaste ning eestlaste positsioone surmava täpsusega.
Punaarmee oli koondanud Väike-Emajõele vähemalt kümnekordse ülekaalu. 67. armee ja 1. löögiarmee alustasid jõekallaste forsseerimist, nende esimene löögiüksus koosnes lausa 12 diviisist. Saksa ja Eesti väed hoidsid meeleheitlikult oma positsioone, kuid Punaarmee surve oli massiivne. Pealetungi, mida toetasid suurtükivägi, ründelennuvägi ja tankid, lähim siht oli Tõrva. Lahingutandril tõrjuti vasturünnakuid, kuid Punaarmee suutis siiski esimesed Saksa kaitsepositsioonid murda ja edenes viis kilomeetrit.
Vaatamata tohutule tulejõule ja vägede ülekaalule ei suutnud punased esialgu siiski saavutada märkimisväärset edu. 67. armee ei täitnud oma päevaülesannet ja 1. löögiarmee edu oli veelgi väiksem. Punaarmee suurtükitule ja lennukipommide laviin – kokku 69 raudteevaguni jagu lahingmoona ja 9000 lennukipommi – ei suutnud purustada sakslaste ja eestlaste meeleheitlikku vastupanu. Sakslaste tõkketuli oli tugev ja kuigi Punaarmee suutis mõnes kohas jõe ületada, ei suudetud esimese päevaga luua piisavalt tugevaid ülepääse, et rasketehnika ja tankid saaksid toetada jalaväge. Sellest hoolimata jätkus Punaarmee surve, samal ajal kui sakslaste ja eestlaste väed püüdsid tihedates metsades vastase rünnakuid tagasi tõrjuda.
Saksa XXVIII armeekorpuse lahingud Väike-Emajõel olid äärmiselt ägedad. Saksa sõjaajaloolane Werner Haupt kirjeldas neid kui kõige verisemaid ja rängemaid lahinguid, mida korpus sel kuul läbi tegi. 28. armeekorpus pidi vastu seisma ülekaalukale vaenlasele, et võimaldada teistel Saksa vägedel taanduda Läti poole. Eesti ja Saksa üksused olid metsalahingutes suure kaotuste hinnaga sunnitud looma uusi kaitsepositsioone ja hoidma iga sentimeetrit maast.
Jõgeveste lähedal paiknev Ilumägi, varem looduskaunis koht, sai lahingutes rängalt kannatada. Punaarmee suurtükitules hukkus siin sadu sõdureid, nii kaitsjaid kui ka ründajaid, muutes selle metsatuka tänaseni tuntuks Surmametsa nime all. Valga Omakaitse lahingpataljoni ülem kapten Artur Nolk sai Jõgeveste lahingus raskelt haavata, temalt võttis pataljoni juhtimise üle leitnant Sander. Mitmed vaprad eesti sõdurid keeldusid Väike-Emajõe kaldalt taandumast ja jätkasid võitlust kuni viimse hingetõmbeni.
