Eesti ajaloolise raudteearhitektuuri üks viimaseid algupäraseid pärleid, Kiltsi raudteejaam, lammutati eelmisel nädalal. See 1876. aastal valminud 149-aastane hoone, mis kuulus algselt Balti Raudtee Seltsile, oli ainus säilinud algne jaamahoone Tapa–Tartu liinil. Ajaloouurija ja infotehnoloogi Valdo Prausti sõnul on tegemist järjekordse näitega, kuidas Eestis hävitatakse kergekäeliselt kultuuriväärtuslikke ehitisi, ilma et nende säilitamiseks tehtaks tõsiseid pingutusi.

Praust kirjutas sotsiaalmeedias, et Kiltsi jaamahoone oli viimane omataoline, kuna tema “sõsarjaamad” Vägeva ja Jõgeva hävisid juba Teise maailmasõja ajal. Kuigi jaamahoonet pole õnnestunud päästa, on sellest vähemalt säilinud Osvald Soobeli valmistatud makett.

“Minu hinnangul oleks see hoone väärinud riikliku kaitse alla võtmist,” leiab Praust. “Eks see on kohalike huvipuuduse ja Muinsuskaitseameti tegemata töö koosmõju, et nii ei tehtud. Oleks saanud ju raudtee renoveerimisel paigutada rööbasteed selliselt, et ajalooline jaamahoone oleks siiski alles jäänud,” kirjutab ta. Prausti hinnangul oleks olnud võimalik jaama säilitada ka renoveeritud raudteevõrgustiku tingimustes, eriti arvestades, et Eesti 1520 mm rööpmelaiusega raudtee ei ole Venemaa vedude katkemise tõttu ülemäära koormatud.

Veelgi enam, Praust kritiseerib ka seda, et jaama lammutamise käigus ei ole vähemalt päästetud ajaloolisi arhitektuuridetaile, nagu vanu uksi või käsitsi valatud klaasidega aknaraame. Ta meenutab, et enne akende kinni löömist oli neid hoones veel küllaga.

Kiltsi jaama lammutamine on järjekordne näide, kuidas Eesti tööstus- ja arhitektuuripärand kaob halastamatult, ilma et riik või kohalikud kogukonnad sellele piisavalt tähelepanu pööraksid. Kui Lehtse ja Aegviidu jaamad on säilinud, siis Kiltsi kaob nüüd ajalukku – kasutamata jäetud võimalus oma minevikku austada ja hoida.