Narva lahing, mis käivitas Eesti Vabadussõja 106 aastat tagasi, kujunes ajalooliseks silmapilguks, mil noor Eesti Vabariik pidi vastu astuma kommunistide ähvardavale rünnakule. Kuigi Narva linn tuli ajutiselt loovutada, märgistas see lahing Vabadussõja algust, käivitades kauakestva vastupanu, mis viis lõpuks terve Eesti territooriumi vabastamiseni ja Vabadussõja triumfeeriva lõpuni. Täna peame meeles neid vapraid esiisasid, kes seadsid end rahva ja vabaduse nimel ohtu.
Eesti Vabariigi valitsus oli saanud tegutseda vaid kaks nädalat, kui selle väed seisid silmitsi suure ohuga. Narva lahing oli Vabadussõja esimene suur kokkupõrge, kus noor Eesti seisis vastamisi kommunistliku Venemaa punavägedega. Kuigi iseseisvus oli alles hiljuti välja kuulutatud, ei olnud noor riik valmis alla andma ähvardavale ohule, mida kujutas endast kommunistide rünnak. Olukord oli keeruline ja ajaloo käekäik sõltus otsustavatest sammudest, mida astusid noored sõdurid, kes asusid võitlema oma riigi ja vabaduse eest.
28. novembril 1918 kell 5:30 äratas Narva ja selle ümbrus punaväe suurtükituli. Kommunistlikud väed alustasid rünnakut Narva vastu hommikul varastel tundidel, soovides haarata linna ja luua baasi, et levitada kommunistlikku revolutsiooni Euroopasse. Eesti rahvas pidi nüüd kaitsma oma iseseisvust esimest korda tõelises lahingus.
Kommunistlik kütipolk oli juba kaks päeva varem Narva jõe ületanud, toimus see lõuna pool Narva jõe Piimanina-nimelises käärus (praegu Narva veehoidla põhjas). Punaväed kogunesid Paemurru metsa, valmistudes pealetungiks Narva linna. Sinna jõudmiseks tuli vaid ületada linna ja metsa vahele jääv Joala väli.
Lahingu alguses näitasid kommunistlikud väed mõningast edu. Eestlased leidsid end ootamatu vastase surve all ning olukord oli murettekitav. Neile olid toeks saksa üksused, kes polnud veel Narvast lahkunud. Kriitilisel hetkel võttis koos sakslastega paeaugus positsioonid sisse rühm Narva koolipoistest kaitseliitlasi, kelle jaoks oli see esimene lahing. Siiski ei lasknud kohalikud kaitsjad ennast heidutada. Kui olukord Joala väljal kujunes kaitsjatele keeruliseks, näitasid eestlased ja sakslased algatusvõimet ning suutsid vastasele raskeid kaotusi põhjustada.
Eesti ja saksa väed suutsid vastupanu organiseerida ja oma positsioonid säilitada. Joala väljal muutus kommunistlike üksuste pealetung hoopis ohvriterohkeks taganemiseks. Lahingus osalenud kommunistliku polgu esimees Jaan Sihver langes, mis lisas raskusi punastele jõududele. Keskpäevaks oli lahing Joala väljal lõppenud, eestlased lugesid lagendikul kokku 93 langenut.
Paraku ei tajunud linna kaitsjad joovastatuna võidust Joala väljal ohtu, mis tuli Narvale põhja poolt. Vahepeal oli Narva-Jõesuus maabunud kommunistide dessant. Saksa üksused ei osutanud neile vastupanu ja kümmekond kohalikku kaitseliitlast taandus Meriküla suunas. Narvat ähvardas ümberpiiramine selja tagant. Linna kaitsjate olukord muutus äärmiselt kriitiliseks.
Eesti rahvaväe 1. diviisi ülema Aleksander Tõnissoni rong saabus kella 14 paiku Paemurru jaama, tuues kaasa otsustava hetke. Vaatamata sakslaste peatsele taandumisele ja linnast loobumisele, otsustas Tõnisson jätkata vastupanu. Kuigi Narva linna hoidmine osutus võimatuks, seadis Tõnisson paika juhised, mis määrasid ära järgnevate kuude lahingutegevuse.
Kella nelja paiku andis diviisiülem Tõnisson alampolkovnik Aleksander Seimanile suuliselt käsu Narva maha jätta. Tõnissoni korralduste kohaselt tuli eesti ja saksa vägedel taanduda piki kiviteed Tallinna suunas, õhkida sildu ja pidada vastupanu, et aeglustada vastase edenemist. Seejuures tuli iga võimalikult joonel teha vastupanu ning kurnata punavägesid. Need strateegilised suunised kujundasid Vabadussõja järgnevaid sündmusi.
Narva lahingul oli oluline mõju Vabadussõja käigule. Kuigi linn pidi loovutama, näitas see lahing, et Eesti rahvas on valmis võitlema oma iseseisvuse eest. See andis julgust ja lootust, mis viis lõpuks terve Eesti territooriumi vabastamiseni. Narva lahing oli algus, millele järgnesid rasked lahingud ja heitlused, kuni 1920. aastal saavutati Vabadussõja võidukas lõpp, mis tõi Eestile rahvusvahelise tunnustuse ja kindla iseseisvuse.
Täna meenutame Narva lahingut kui ajaloolist sündmust, mis määras ära Eesti Vabadussõja alguse ja rahva jõulise tahte võidelda vabaduse nimel. Narva lahing kujunes märgiliseks hetkeks, kus noor Eesti riik seisis vastu punase diktatuuri ähvardusele, tõestades oma tahet ja otsusekindlust. Selle sündmuse mõju kandus edasi tervele Vabadussõjale, mille tulemusena säilitas Eesti oma iseseisvuse. Täna meenutame neid vapraid mehi ja nende panust meie rahva vabadusse.
